Andekus

Andekus (inglise keeles aptitude) on kellegi kaasasündinud loomulik võime/oskus olla milleski hea seda õppimata.

“Andekus on sünnipäraste eelduste kogum, mis arengu- ja õpiprotsessis kujuneb talendiks” (Françoys Gagné)

Eri teadusharude uuringud andekusest toetuvad enamasti neljale lähenemisele:

1. üldandekuse mudelitel põhinev;
2. andekuse spetsiifilistel mudelitel rajanev;
3. andekus kui süsteemi määratlev;
4. andekust arengulise protsessina käsitlev.

Kõige rohkem tegelevad andekusuuringutega psühholoogia teadusharud.

Andekus ja lapsed

Andekatel lastel on samasugused vajadused täisväärtuslikuks eluks nagu kõikidel teistel: stabiilsus, turvalisus, tingimusteta armastus ja toetus; olla aktsepteeritud ja leida sõpru, kellega jagatakse sarnaseid huvisid.

Andekate laste suurim probleem on gruppi sobitumine. Omamoodi arengu ja maailmavaadetega on neil keeruline leida sõpru eakaaslaste seast, seega pöördutakse endast vanemate või suisa täiskasvanute seltskonda, et leida mõttekaaslasi. Eakaaslaste hulgas (eriti koolikeskkonnas) võib laps muutuda ärrituvaks ja kannatamatuks, mis potentsiaalseid sõpru eemale peletab. Andekaid lapsi võib häirida kaaslaste mõistmatus teemade osas, mis andekale tunduvad lihtsad. temale tunduvate lihtsate teemade osas. See võib omakorda tuua kaasa kiusamise ja andekuse mahategemise.

Andekusest sõltumata on lapsed ja noored siiski mõjutatavad ning ühel hetkel võib noor hakata maha suruma oma andekust, et olla “nagu kõik teised”. Nad kontrollivad oma käitumist, et sobituda eakaaslastega ja eitavad oma teadmisi ja huvi uute teadmiste vastu. Sageli esinev omadusjoon selliste laste seas on perfektsionism.

Asünkroonse (mitteüheaegne) arengu pärast võivad olla nende sotsiaalsed oskused, emotsionaalne regulatsioon, füüsiline kasv või motoorika mitte-eakohased. Tihti muretsevad andekad lapsed juba varasest east probleemide pärast, mis tavaliselt kimbutavad vanemaid lapsi. Sõprussuhetes püüdlevad nad sügavama intiimsuse, lojaalsuse ja stabiilsuse järele. Lisaks võivad andekad lapsed tunda lootusetust tuleviku ees, kuna eesseisvad aastad tunduvad kõik ühtemoodi igavad.

Andekus ja loovus

“Oluline komponent produktiivse ande avaldumiseks on loovus.”

On loodud mitmeid käsitlusi, mis haaravad andekuse ja loovuse vahekorda, nende sees võib omakorda eristada erinevaid teooriaid, mida võib klassifitseerida kümnesse põhikategooriasse: arengulised, psühhomeetrilised, majanduslikud, taseme ja protsessi, kognitiivsed, probleemilahenduse ja ekspertiisipõhised, probleemiotsingu, evolutsioonilised, tüpoloogilised ja süsteemsed teooriad.

Oluliste omadustena loovuse avaldumisel võib välja tuua järgmisi isiksuse omapärasid: avatus uutele ideedele ja kogemustele, seiklusvaim, autonoomia, ego tugevus, positiivne enesehinnang ja enese teadvustamine, ebatavaliste ja komplekssete lahenduste eelistamine, ebaselguse talumine, võime riske arvestada ja riskitaluvus, valmidus omandada uusi õppimis- ja mõtlemisoskus. Neil on lakkamatu uudishimu kõige vastu, mis nende ümber toimub. Ülim ja pidev entusiasm kogemuste omandamiseks on ilmselt põhjuseks, miks loovisikuid nähakse tihti lapsemeelsena. Lisaks on loovatele inimestele omane komplekssus: neid on võimatu iseloomustada üksikute iseloomujoonte kaudu, nad omavad laialdast isikuomaduste spektrit, mis sõltub hetkel seotud olevast faasist. Nii võivad nad olla introvertsed, samas ka väga ekstravertsed, suurepärased suhtlejad, kuid (loome)tööd tehes võivad sulguda endasse pikemaks ajaks. Nad emotsionaalselt olla samaaegselt tundlikud ja külmad, ülbed või alandlikud, omada nn mehelikke või naiselikke käitumisjooni. Milline joon esile kerkib, oleneb suhtest isiksuse ja tegevuse valdkonna vahel.

Uurijad ja psühholoogid eristavad loovusel järgmisi tasandeid: "suur loovus“ (inglise Big C), mis on omane suurtele geniaalsetele loovisikutele, sellele vastukaaluks „väike loovus“ (inglise little c), mis ilmneb igapäevaelus ning on omane pea igale inimesele. Lisaks eelnevatele tasanditele veel “õpiloovus” (inglise mini-c), mis võimaldab eristada argiloovuse subjektiivseid ja objektiivseid vorme. Neljas on “erialaloovus” (inglise Pro-c) – sellel tasandil loovad erialaprofessionaalid, kes pole veel saanud või küündinud suurkuju staatuseni. (Kaufman)

Aaron Kozbelt on loonud kreatiivsusmudeli, teise nimega 4P-mudel (iga P tähistab üht aspekti), mis koosneb tegelikult kuuest, mitte neljast osast: protsess, produkt, persoon, press/koht ning ka veendumus (persuasion) ja potentsiaal.

Andekus ja ülitundlikkus

Andekad erinevad oma kaaslastest mõningate omaduste poolest. Neile on omane ülitundlikkus erinevates tunnetussfäärides. Poola päritolu psühholoog ja psühhiaater Kazimierz Dąbrowski on eristanud viit laadi ülitundlikkust:

• psühhomotoorne – iseloomustab liikuvus, püsimatus, aktiivsus ja energilisus;
• meeleline – kõrgenenud aistingud, erksus meeleliste kogemuste suhtes, vajadus heaolu järele;
• kujutlusvõime – soodumus unistamiseks, fantaasiateks ja väljamõeldisteks, animism ja isikustamine, ebatavalise eelistamine, hirm teadmatuse ees;
• intellektuaalne – analüütiline mõtlemine, aplus uute teadmiste, avastamise ja küsimuste esitamiseks, armastus ideede ja teoreetiliste analüüside suhtes, tõeotsingud;
• emotsionaalne – tundeelu sügavus ja intensiivsus, avarad tunded, kaastunne, suurenenud vastutustundes, tundlikkuses ebaõigluse ja võltsi suhtes.

Vaata ka

• andekas laps
• loovus
• creativity
• aptitude