Ameerika Ühendriikide kodusõda

Ameerika Ühendriikide kodusõda
	Päripäeva ülevalt: Gettysburgi lahing, Uniooni kapten John Tidballi suurtükk, Konföderatsiooni sõduritest sõjavangid, soomuslaev USS Atlanta, Richmondi varemed, Franklini lahing
Toimumisaeg	12. aprill 1861 – 9. mai 1865
Toimumiskoht	Ameerika Ühendriigid, Atlandi ookean
Tulemus	Uniooni võit Orjapidamine keelustatakse; Konföderatsioon lõpetab eksisteerimise; Ameerika Ühendriikide territoriaalne terviklikkus säilitatakse; Algab Ülesehituse ajajärk;
Osalised
Ameerika Ühendriigid	Ameerika Riikide Konföderatsioon
Väejuhid või liidrid
Abraham Lincoln; Ulysses S. Grant; William T. Sherman; David Farragut; George B. McClellan; George Meade; John Pope; Ja teised	Jefferson Davis; Robert E. Lee; P.G.T. Beauregard; Stonewall Jackson; Nathan B. Forrest; Joseph E. Johnson; Ja teised
Jõudude suurus
2 200 000 Uniooni Armee; Uniooni Merejalavägi; Uniooni Merevägi;	750 000 – 1 000 000 Konföderatsiooni Armee; Konföderatsiooni Merejalavägi; Konföderatsiooni Merevägi;
Kaotused
Kokku 820 000 Langenuid/surnuid üle 365 000: üle 110 000 langenu / haavadesse surnu; 230 000 haigustesse surnut; 25 000–30 000 Konföderatsiooni vangistuses surnut; ; üle 282 000 haavatu; 181 193 vangilangenut;	Kokku üle 864 000; Langeuid/surnuid üle 290 000: üle 94 000 langenu / haavadesse surnu; 26 000–31 000 Uniooni vangistuses surnut; üle 137 000 haavatu; 436 658 vangilangenut;
	50 000 hukkunud tsiviilisikut; üle 80 000 hukkunud orja; Kokku: 785 000 – üle 1 000 000 hukkunu

Ameerika Ühendriikide kodusõda ehk setsessioonisõda (ingliskeelses ajalookirjutuses tuntud kui American Civil War ja War Between the States) oli aastatel 1861–1865 Ameerika Ühendriikide territooriumil aset leidnud sõda Uniooni ehk Põhja ja Konföderatsiooni ehk Lõuna vahel. Sõja peamiste põhjustena on nimetatud orjanduse probleemi, Lõuna majanduslikku mahajäämust ja hirmu oma eriseisundit kaotada ning mõtteviisi ja ühiskonna kardinaalset erinevust.

Sõja põhjused ja eellugu

1860. aasta USA presidendivalimistel oli võitnud Vabariiklaste Partei kandidaat Abraham Lincoln, keda lõunaosariikides peeti radikaalseks orjuse vastaseks. Seega kardeti, et Lincoln keelab orjanduse ja muudab Lõuna Põhjast majanduslikult täielikult sõltuvaks. Selle vältimiseks otsustati Unioonist lahku lüüa ja moodustada omaette riik.

Esimesena lahkus 20. detsembril 1860 USA koosseisust Lõuna-Carolina, millel oli sageli keskvõimuga lahkarvamusi olnud, hiljem järgnesid mitmed teised. Veebruariks 1861 oli setsesseerunud riike juba seitse: Lõuna-Carolina, Georgia, Alabama, Florida, Texas, Mississippi ja Louisiana. Nad moodustasid uue Ameerika Riikide Konföderatsiooni (The Confederate States of America) ning valisid enda presidendiks Jefferson Davise. Otsustavaks tuleks aga ilmselt pidada Lõuna rikkaima ja mõjukaima osariigi Virginia lahkulöömist Unioonist 1861. aasta märtsis. Lisaks temale ühinesid konföderatsiooniga veel ka Tennessee, Arkansas ja Põhja-Carolina.

Kodusõja käik

Aastad 1861–1865

Sõda algas 12. aprillil 1861, kui lõunaosariikide väed ründasid Charlestonis asunud Fort Sumteri kindlust. See tegi edasised kompromissid võimatuks. Põhi otsustas Lõuna kiiresti alistada ning saatis seetõttu tolle pealinna Richmondi peale oma põhijõud, lootes vastupanu ühe otsustava lahinguga lüüa. Kuid esimeses Bull Runi lahingus (21. juulil 1861) suutsid lõunaosariigid Põhja väed sisuliselt purustada, sealjuures mängis Lõuna võidu juures otsustavat osa väejuht Thomas J. Jackson, kes osava kaitsetegevuse eest selles lahingus sai hüüdnime "Kivimüür".

Järgmisel aastal tungisid põhjaosariikide väed Lõuna territooriumile lääne poolt, otsustades pikaajalisema kurnamisstrateegia kasuks. Merel kehtestati blokaad, Uniooni väed kindral Ulysses Simpson Granti juhtimisel liikusid aga läbi Tennessee lõuna poole. Neid püüdsid takistada konföderatsiooni väed Shiloh' lahingus, kuid edutult. Sealt sai alguse kindral Granti tähelend, mis viis ta lõpuks presidenditoolile.

Suvel 1862 püüdsid Uniooni väed kindral George B. McClellani juhtimisel alistada ka Richmondi, kuid Seitsme Päeva lahingutes (25. juuni – 1. juuli) suutis kindral Robert E. Lee Põhja väed tagasi paisata. Hiljem, 28.–30. augustil peetud teises Bull Runi lahingus võitsid konföderatsiooni väed Uniooni veelkord. Ent Antietam Creeki lahingus (17. september 1862) sai Lee esimese tõsisema kaotuse osaliseks, seda peamiselt tänu lahinguplaanide sattumisele vaenlase kätte.

1863. aasta algas konföderatsioonile suhteliselt edukalt, kui Lee võitis 27. aprillist 6. maini peetud Chancellorsville'i lahingu. Siiski polnud võit kuigi magus, sest seal langes Lee lähim abiline, Kivimüür Jackson, seda omade kuulidest tabatuna.

Gettysburgist Appomatoxini

Kindral Lee liikus pärast Chancellorsville'i edasi põhja suunas, et pealinn Washington sisse piirata ning sundida Uniooni sõda lõpetama ja Lõuna eraldumisega nõustuma. Kuid Gettysburgi linna juures põrkas ta kokku põhjaosariikide vägedega, kes linnalähedastel küngastel olid head kaitsepositsioonid välja valinud. Lee püüdis küll nendest läbi murda, kuid kurnatud lõunaosariikide väed, kes olid varem kaotanud ka ühe oma parimatest väejuhtidest, ei suutnud 1.–3. juulini kestnud Gettysburgi lahingus Põhja vägesid taganema sundida ning kaotasid rohkem mehi kui viimased. Nii pidi Lee sealt taganema ja initsiatiiv sõjas kaldus seejärel Põhja poolele. Gettysburgi lahinguga samal ajal oli kindral Grant võitnud Vicksburgi kampaania Mississippil, mis tähendas Lõuna sisulist poolitamist. Chattanooga lahingu järel 1863. aasta novembris liikusid kindral William T. Shermani väed Georgiasse ning laastasid seda metsikult. 1864. aastal jõudis Sherman ookeanini ja nii oli konföderatsioon kaheks lõigatud.

1864. aasta ei toonud Põhjale veel siiski võitu, sest Lõuna kindralid Lee ja James Longstreet suutsid Granti peatada Wildernessi lahingus. Kuid Põhja ülekaal pani end üha enam maksma ning Leed suruti armutult Virginiasse.

9. aprillil 1865 piirasid Granti väed Lee Appomatoxi kohtuhoones sisse ning ehkki kindralil oleks olnud veel võimalus põgeneda ja alustada selle lähedal asuvates metsades partisanivõitlust, otsustas ta kapituleeruda, et mõttetult pikaks ja ohvriterohkeks kujunenud sõda lõpetada. Koos Leega alistusid ka Lõuna põhiväed, nii et Appomatoxi kapitulatsiooni võib sisuliselt lugeda ka sõja lõpuks. Ametlikult leidis see aset mõni päev hiljem. Konföderatsiooni president Jefferson Davis vangistati 10. mail.

Tagajärjed

Tänu Lincolnile, kindral Grantile, Shermanile ja teistele jäi Unioon võitjaks setsessionääride üle ja Ameerika Ühendriigid jäid ühte.

Lõunariikide ohvitseridelt ei võetud ära relvi, kuid nad pidid andma sõna, et nad ei võitle enam uniooni vastu. Samadel tingimustel lasti vabaks ka lihtsõdurid.

Ameerika kodusõda on verisemaid võitlusi, mida tunneb ajalugu. Põhjariigid kaotasid langenutena ja haavadesse surnutena umbes 360 000 meest, lõunariigid – 258 000. Ameeriklaste omavaheline sõda maksis hiigelsuuri summasid. Võitjad põhjariigid kulutasid üksi 3,25 miljardit dollarit.

Ameerika insenerid võtsid kodusõjas tarvitusele soomuslaevad,^[6] meremiinid, torpeedod, tagantlaetavad püssid,^[7] telegraafi ja isegi ühe allveelaeva. Esimest korda olid ka rindefotograafid ja sõjapidamine raudteede abil. Tegemist oli esimese moodsa sõjaga.

Vaata ka

Märkused

↑ ^1,0 ^1,1 Kogu sõja peale kokku

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Foxm William F. Regimental losses in the American Civil War. 1989.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 "DoD Principal Wars – U.S. Military Personnel Serving and Casualties (1775–1991)". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2014. Vaadatud 4. detsembril 2016.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 Facts – The Civil War (U.S. National Park Service). National Park Service
↑ Nofi, Albert. (13. juuni 2001). Statistics on the War's Costs. Louisiana State University. Kasutatud 14. oktoober 2007.
↑ Hacker, J. David. (20. september 2011). Recounting the Dead. The New York Times
↑ Nelson, James L. (2005). Reign of Iron: The Story of the First Battling Ironclads. Harper Collins. ISBN 0060524049, 9780060524043. {{cite book}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)
↑ Spencer

Välislingid

[kogujõud-1] 1,0 ^1,1 Kogu sõja peale kokku

[foxwilliam-2] 1,0 ^1,1 ^1,2 Foxm William F. Regimental losses in the American Civil War. 1989.

[dod-3] 2,0 ^2,1 ^2,2 "DoD Principal Wars – U.S. Military Personnel Serving and Casualties (1775–1991)". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2014. Vaadatud 4. detsembril 2016.

[NPS-4] 3,0 ^3,1 ^3,2 Facts – The Civil War (U.S. National Park Service). National Park Service

[nofi-5] Nofi, Albert. (13. juuni 2001). Statistics on the War's Costs. Louisiana State University. Kasutatud 14. oktoober 2007.

[kNncS-6] Hacker, J. David. (20. september 2011). Recounting the Dead. The New York Times

[Nelson-7] Nelson, James L. (2005). Reign of Iron: The Story of the First Battling Ironclads. Harper Collins. ISBN 0060524049, 9780060524043. {{cite book}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)

[JEraf-8] Spencer

[märkus 1]

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]