Alfons Rebane

Alfons Vilhelm Robert Rebane
Hüüdnimi	Alf
Sünniaeg	24. juuni 1908 Valga, Liivimaa kubermang
Surmaaeg	8. märts 1976 Augsburg, Saksamaa
Sõjaväeline haridus	Tondi sõjakool
Teenistus	Eesti sõjavägi 1925–1940 Omakaitse 1941 Wehrmacht 1941–1944 Relva-SS 1944–1945 Briti luure 1947–1960 Saksa luure 1961–1975
Auaste	Kolonel (Waffen -Standartenführer)
Juhtinud	Kergetankirühm 1940 Omakaitse rühm 1941 184. Eesti Julgestusgrupi 15. kompanii 1941–1942 658. Eesti Pataljon 1942–1944 47. Relva-SS Grenaderirügemendi 2. pataljon 1944 Võitlusgrupp Rebane 1944 46. Relva-SS Grenaderirügement 1944–1945 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis 1945
Sõjad/lahingud	Loobu lahing Teine Laadoga lahing Narva lahing Putki lahing Sinimägede lahing Tartu lahing Oppelni lahing
Autasud	III klassi Kaitseliidu Valgerist Aizsargi Teeneterist Medal "Talvelahing Idas" II klassi Hõbedane Idarahvaste medal Mõõkadega II klassi Pronksist Idarahvaste medal Mõõkadega Hõbedane Jalaväe Rünnakmärk I klassi Lähivõitluspannal II klassi Raudrist I klassi Raudrist Raudristi Rüütlirist Raudristi Rüütlirist Tammelehtedega

Alfons Vilhelm Robert Rebane (24. juuni (vkj 11. juuni) 1908 Valga, Liivimaa kubermang – 8. märts 1976 Augsburg, Saksamaa) oli Eesti (leitnant, 1933) ja Saksamaa (kolonel, 1945) sõjaväelane.

Teise maailmasõja ajal oli Rebane mitmete Saksa juhatusele alluvate eesti väeosade ülem. 1944. aastal osales ta oma väeosadega enamikus otsustavates Eesti kaitselahingutes alates Narva lahingust kuni Eesti mahajätmiseni.

Rebase sõjaväeline teenistuskäik algas 1920. aastatel, ohvitseriks sai ta aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Rebane sai tuntuks Idarindel 658. Eesti Pataljoni ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13 piiramisrõngast.

Eesti kaitselahingute algusest jaanuaris 1944 pidas Rebane lahinguid Krivasoos, Narva jõel, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ning hiljem Oppelni piirkonnas, kus viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja. Ta oli koos Léon Degrelle'iga üks kahest välismaalasest, kes Relva-SS-i koosseisus teenis välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mille eestlane on kunagi saanud.

Pärast sõda osales Rebane Briti luure töös. Tema katsed Eestis metsavendi toetada ja varustada ebaõnnestusid. Pärast surma maeti ta auavalduste saatel Augsburgi, kust ta põrm toodi 1999. aastal Tallinna Metsakalmistule.

Perekond

Alfons Vilhelm Robert Rebane (Valga Jaani koguduse sünniregistris Alphons Wilhelm Robert Rebbane) sündis 24. juunil (vkj 11. juunil) 1908 kell 7 õhtul Valgas Robert Adolf Rebase ja Helene Agnes Maria Redeli peres. Rebase isa tegeles koos oma ristiisa Oravaga klaverite valmistamisega.

Rebase suguvõsa pärineb Valga lähedalt Tahevast, kus elas ta vanaisa Hans Rebane, Taheva mõisa peaaednik, koos lätlannast abikaasa Marinaga. Neil oli kuus last: pojad Julius, Richard, Vilhelm ja Robert ning tütred Amanda (kuulus Riia ooperilaulja) ja Laura. Sajandi lõpul kolis Hans perega Valka, kus elas aadressil Mäe 21. Vanaisa kasvatas juurvilja ning müüs seda Valga turul ja linna kauplustes.

Lapsepõlv

Sügisel 1911 suri Alfonsi ema Helene tuberkuloosi. Enne seda oli ta palunud oma õde Olga Veronika Redelit, et see võtaks pärast Helene surma Alfonsi enda kasvatada. Olga tühistas oma kihluse ja abiellus aastal 1912 Robert Rebasega. Neil sündis tütar Astrid Rebane (20. august 1915 – 18. mai 2008). Alfons kutsus Olgat kogu elu emaks ja Astridit õeks.

Alfons läks kooli Valgas.

Aastal 1920 kolis Robert Rebase perekond Narva, kus ehitas endale Jaama tänavale maja. Robert töötas raudteelasena ja sai mõne aastaga Narva raudtee kaubakontori ülemaks. Alfons ja Astrid asusid õppima Narva Vene Gümnaasiumi, et omandada vene keel. Alfons valdas võõrkeeltest juba läti ja saksa keelt. Narva gümnaasiumis tutvus ta Agnia Zahharovaga (eestistatult Soomets) (30. märts 1907 – 3. aprill 1980), kellega abieellus.

Juba noorena oli Alfons Rebane kindel, et tahab sõjaväelaseks saada. Teismelisena armastas ta väga omatehtud papist sõduritega sõjamänge mängida. Kui kasuema püüdis talle klaverit õpetada, loobus Alfons sellest väitega, et klaverit ei saa lahingusse kaasa võtta.

Teenistus Eesti ja Nõukogude Liidu sõjaväes

29. augustil 1926, pärast Narva gümnaasiumi lõpetamist, asus Rebane õppima Tondi sõjakooli. Seal läbis ta kadettide kolmeaastased kursused. Aastal 1929 lõpetas ta sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks.

Alfons Rebane sai oma esimeseks töökohaks Tapal asuva 1. Soomusrongi Rügemendi, kus teenis kuus aastat soomusrongil Kapten Irv.

26. oktoobril 1931 abiellus Rebane Agnia Soometsaga. Noorpaari laulatus toimus Narvas Peetri kirikus. Järgmisel päeval toimus pulm edasi soomusrongis.

24. veebruaril 1933 ülendati Rebane leitnandiks.

Aastal 1935 lähetati Rebane Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Rebasele olevat maksnud teenistuskoha kaitseväes tema abikaasa Agniaga seotud juhtum. Seda on oma mälestustes kirjeldanud major Johannes Jalaki tütar Inge Kangur:

„Ei ütleks, et see oli piinlik juhtum. Tegemist oli haigusliku nähtusega, nimetusega kleptomaania. Olin otsene tunnistaja. Vanuselt umbes 6-aastane tütarlaps. Sündmus toimus minu isa sünnipäeval kellegi aktiivse proua organiseerimisel. Mina pidin olema toas, kuhu kappi kõik prouad oma käekotid panid. Mind juhendati, et oleksin väga tähelepanelik. Sisenes proua Rebane ja küsis, et kuhu teised oma käekotid panid? Nägin teda askeldamas kottidega. Eelpool nimetatud proua tuli tuppa ja küsis minult mida ma nägin? Käekottides olid märgitud rahad ja mõned nendest olid puudu. Tuli leitnant Rebane ja küsitles mind. Rügemendi poolt oli antud valikuvõimalus: kas lahkub abikaasast või rügemendist. Leitnant Rebane lahkus rügemendist Viljandisse.“

– Inge Kanguri mälestused

Sakala malevas oli instruktorite peamiseks ülesandeks treeningute juhtimine ja võistluste korraldamine. Rebase põhiline tegevusala oli laskealase töö juhendamine. Igal aastal korraldas ta 50–60 võistlust, sealhulgas Kaitseliidu esivõistlusi, kohtumisi malevkondade ja teiste Eesti malevate vahel, sageli ka Läti meeskondadega.

Rebane oli üks maleva parimaid täpsuslaskureid. Ohvitseride võistluses täiskaliibrilisest püssist lastes oli ta 1937. aastal 130 silmaga esimene ja lahinglaskmises 284 silmaga kolmas. 1938. aastal oli ta küttide võistlusel täiskaliibrilisest püssist lastes esimene 514 silmaga.

Rebane oli arvatud laskurmeeskonna koosseisu, kes tuli 1937. aastal Helsingis vabapüssi laskmises maailmameistriks ja võitis Argentina karika. Haigestumise tõttu jäi Rebane võistluselt kõrvale.

1937. aastal avati Rebase eestvedamisel Viljandis üks Eesti eeskujulikumaid, 300-meetrise distantsiga Männimäe lasketiir.

Aastal 1939 määras Sõjaministeerium Rebase Lihula komandandiks ja sideohvitseriks, et pidada sidet ja korraldada suhteid seal asunud Punaarmee osadega. Seal oli Rebasel esimest korda võimalus tutvuda Punaarmee lahingkorra, isikkoosseisu ja relvastusega.

Sideohvitseri töö kõrval andis Rebane Lihula Reaalkoolis riigikaitse tunde, kus pani rõhku relvaõppele ja laskeharjutustele.

Pärast Kaitseliidu likvideerimist juunis 1940 viidi Rebane 1. augustil 1940 üle Tallinna sealse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks.

22. Eesti Territoriaalses Laskurkorpuses teenimise ajal olevat Eesti NSV RJK rehabiliteerimisgrupi töötaja Valdur Timuski väitel nõukogude riikliku julgeoleku sõjaväeline vastuluure värvanud Alfons Rebase salajaseks kaastöötajaks (vt ka Ain Mere). See on vale, sest tegelikult pole Rebane kunagi 22. Eesti Territoriaalses Laskurkorpuses teeninud.

25. septembril 1940 sündis Rebase ja Agnia ainus laps Tiiu, kuid ta suri järgmisel päeval. Rebane on väitnud, et Tiiu vaim kaitses teda hilisemates lahingutes.

25. oktoobril saadeti Rebane erru. Seejärel töötas ta 1941. aasta maini Lasnamäel ehitustöölisena.

Teine maailmasõda

Metsavend

Mais 1941 läks Rebane Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem, pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris.

Loobu lahing

 Pikemalt artiklis Loobu lahing

Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse. 28. juulil ründasid 15 metsavenda tema juhtimisel Tallinna–Narva maanteel Loobu metsas punaste autovoori. Metsavennad olid Vihula ja Aaspere valdadest. Maantee tõkestati teele langetatud palkidega. Kui Nõukogude voor peatus, avasid metsavennad tule. Kaks bussi lasti kraavi. Punastel oli langenuid ja haavatuid. Metsavennad taandusid.

Saksa sõjaväkke astumine

7. augustil vallutasid sakslased Aaspere ja 8. augustil Vihula valla. 8. augustil organiseeris Rebane Aaspere Omakaitse, kuhu algul astus 120 meest. Neil oli korralik relvastus, mis oli saadud Vene sõjaväelastelt ja langenutelt.

11. augustil sai Rebane kohapeal moodustatud Virumaa Omakaitse ülemaks. 1. septembril astus ta Wehrmachti teenistusse. Ta määrati Rakveres moodustatud 184. Eesti Julgestusgrupi alla kuuluva kuid eraldi tegutseva ja 18. armee eriülesandeid täitva 15. kompanii ülemaks.

Julgestusgruppi kuulusid 13., 14., 15., 16., 17. ja 18. kompaniid, mis olid umbes 200-mehelised.

Grupp kogunes Narvas. Seal tehti teatavaks, et grupp viiakse vastupidi varem teatatule Venemaale. Meestele anti võimalus valida, kas minna koju tagasi või koos grupiga Venemaale. Teenistus Venemaal pidi kestma 1 aasta. Osa mehi lahkus üksusest, sest neile ei meeldinud selline lubaduse murdmine. Sajad teised aga jäid. Hermanni kindluses jagati meestele relvad ja viidi läbi algeline väljaõpe. Iga mees valis trofeerelvade hulgast endale sobiva. Kui kõik olid relvastatud ja varustatud, algas grupp jalgsirännakut Venemaale. Rinde tagalasse Jamburgi jõuti 12. septembril, kus ööbiti purustatud akendega tsaariaegsetes kasarmutes. Osa grupist saadeti seejärel Kotlõsse vahiteenistusse. Rohkem meeste väljaõppega tegelda ei jõutud.

Lahingud Venemaal

Partisanidevastane sõda

Talveks viidi kompanii Gattšinasse väljaõppele. Kompanii muudeti suusakompaniiks, mis võitles partisanidega Põhjarinde tagalas. Peipijas ja Kerstovos oli üksusel partisanidega suuremaid kokkupõrkeid.

Kohalikud elanikud meenutasid Rebast hiljem kui noort heledapäist ja pikka kasvu meest, kes kõneles head vene keelt.

„Olin Venemaal 183. julgestusgrupi 12. kompaniis ja varakevadel 1942 võtsin ka ise ühe korra haarangust osa. Metsasügavuses asuva partisanide laagri juurde näitasid teed kohalikud elanikud. Kus me ka ei olnud, suhtusid kohalikud elanikud meisse teisiti kui sakslastesse. Oskasime vene keelt ja ehk seetõttu polnudki arusaamatusi. Partisanidesse suhtusid külaelanikud vaenulikult, eriti Ingeri külades. Kui partisane kuskil nähti, teatati sellest meile. Aga eks inimesi oli mitmesuguseid.“

– Rebase viimase käskjala Emil Alesma mälestused.

Esimesed lahingud idarindel koos oma kompaniiga panid aluse legendile Rebasest kui võrratust taktikust. Kuna sakslased andsid tihtipeale eestlastele kõige raskeimaid lahinguülesandeid, siis sai Alfons Rebane kuulsaks sellega, et täitis alati talle antud kohustused ning omas harukordset võimet sõdida minimaalsete inimkaotustega. Sellega teenis ta ka Saksa sõdurite lugupidamise, kes ekstreemsetes olukordades vaatasid üha sagedamini abiotsivalt Rebase poole.

Volhovi lahing

 Pikemalt artiklis Volhovi lahing

Esimene suurem lahinguülesanne viis Alfons Rebase juhitud väeüksuse jaanuaris 1942 Volhovi rindele tõkestama 2. löögiarmee läbimurret. Rebase ja tema meeste kaasabil suleti Volhovi kotti 14 Punaarmee diviisi ning 7 tankibrigaadi.

1. jaanuaril 1942 ülendati Rebane kapteniks (saksa Hauptmann). Seoses sekeldustega sakslastega reorganiseeriti 6 Eesti julgestusüksust 3 idapataljoniks. Suvel määrati Rebane idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. Idapataljoni ülemaks.

1943. aasta veebruaris viidi pataljon Volhovi rindele.

Teine Laadoga lahing

 Pikemalt artiklis Teine Laadoga lahing

Märtsis osales Rebane oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises.

19. märtsil 1943 kell 4.35 hommikul alustas Punaarmee Podolovo ja Krasnõi Bori küla vahel pealetungi, mille eesmärgiks oli vallutada Gattšina ja tungida edasi Narva jõeni. Nõrgalt kindlustatud kohast rinde keskosas, kus kaitsel olnud Saksa üksus alistus, õnnestus Punaarmeel läbi tungida. Hiljem piirasid Rebase ja Georg Soodeni pataljonide mehed koostöös Saksa väeosadega Nõukogude osad sisse ja hävitasid kottijäänud koostöös Luftwaffega. Lahingus ülesnäidatud vapruse eest esitati 8 eestlast esimestena Idapataljonide võitlejatest Raudristi 2. klassi saamiseks.

Venemaal 1943–1944

8. aprillil 1943 anti Alfons Rebasele Raudristi 2. klass.

Juunis ülendati Rebane majoriks.

MG 42

Pärast lahingulist rakendust Novgorodist põhja pool asuva Hutõni kloostri lähikonnas viidi Rebase pataljon Novgorodi–Tšudovo maantee ääres asuva Podberežje küla kõrgusel oleva Punaarmee sillapea vastu ja Volhovi ülemjooksu nurkpositsioonile. Sillapea oli püsinud Volhovi koti lahingutest peale, venelasi ei saadud kuidagi üle Volhovi tagasi lüüa ja sillapea oli aasta jooksul koguni laienenud. Sillapea neutraliseerimiseks pidid sakslased selle vastu asetama 19. Läti Relva-SS Vabatahtlike Diviisi. Pika lõigu mehitamine tekitas pataljonile raskusi. Rinnet markeerisid hõredalt paigutatud laskurpesad. Tihti hiilisid Punaarmee piilkonnad eestlaste vahelt läbi, mida soodustas ka jõeäärne suletud maastik ja kõrge rohi. Nii tuli ette ka väiksemaid lähivõitlusi. Sügisel muutus olukord eriti pingerikkaks. Sügisene vihm muutis Volhovi-äärse ligipääsmatuks, kaevikud muutusid kraavideks ja ulualused kaevudeks. Olukord polnud parem ka Soodeni pataljoni lõigus, mis asus Rebase pataljonist vasakul. Hilissügisel vahetati pataljon välja. Esimest korda kuulsid eestlased seal sakslaste uue relva MG42 (elektrikuulipilduja) tööd.

9. novembril 1943 autasustati Rebast Raudristi 1. klassiga.

 Pikemalt artiklis Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioon, Volhovi rinne

Nõukogude vägede Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni ning Novgorodi-suunalised pealetungisuunad, 1944. aasta jaanuaris- märtsis

1944. aasta 14. jaanuari hommikul murdis marssal Meretskovi armee end välja Volhovi sillapeast, samast lõigust, kus mõne kuu eest oli asunud 658. ja 659. pataljon. Teine Punaarmee kiil tungis üle Ilmjärve kaela Vana-Rakoma küla kohal, raskuspunktiga 659. pataljoni lõigus, ülesandega mööduda Novgorodist põhjast ja lõunast ning see kotti tõmmata ja hävitada.

Suurrünnaku eel oli major Rebane Novgorodist põhja pool Volhovi jõe idakaldal.

Sürkovo all paigutati mehed raudtee muldkeha varju Sürkovost eemale. Oli oodata, et just selle muldkeha teevad venelased oma rünnaku lähtepunktiks, aga just sealt hävitas Rebane oma pataljoniga terve vaenlase diviisi.

Pärast Nõukogude rünnaku algust olid 658. ja 659. pataljon sunnitud taanduma ning ühinesid paar kilomeetrit Novgorodist läänes.

Need positsioonid olid ainult hingetõmbeks. Kaks pataljoni jätkasid varsti taganemist läände. Eesti Pataljon 659 aitas Rebase pataljonil ja Alfons Rebase energilise organiseerimistöö tulemusel rinnet konsolideerida ühe pidama jäänud Saksa pataljoniga. See oli 58. jäägrirügemendist (Tammelehe embleemiga), hea varustusega ja eeskujuliku võitlusmoraaliga.

Mööda Luuga maanteed edasi läände liikudes said 658. ja 659. pataljon käsu Vaškovo külla jäämiseks.

Vaškovo lahing

22. jaanuaril peeti seal tõrjelahing Meretskovi armee ettetunginud laskurdiviisiga. Vaškovos ja selle lähikonnas oli sakslastest veel ainult paar suurtükipatareid. Nii üksi polnud eestlased Idarindel veel kunagi olnud. Venelased lähenesid külale lagedat välja mööda. Kõik väljad olid venelasi täis. Nende kahurvägi tulistas külla, kuid jalaväelaste tulel ei olnud veel tappeulatust. Eestlased, hõredalt paigutatult, ootasid, sõrmed päästikul. Saksa kahurvägi tulistas seekord hästi ning granaadid lõhkesid venelaste keskel. Punaarmeelasi oli nii tihedalt, et iga mürsk tekitas neile kaotusi.

Viimaks ei pidanud venelaste närvid enam vastu, nad kargasid püsti ja lähenesid joostes, kuid ei tulistanud ega karjunud „hurraa!“ Nüüd avasid eestlased tule. See oli tihe ja maruline ning esimesed venelaste ahelikud vajusid, kuid järgmised tulid peale. Saksa müüsrid tulistasid otse eestlaste ette ja venelaste sekka. Nüüd tulistasid venelased püstolkuulipildujatest ja tagumised ahelikud ronisid üle esimeste laibahunnikute ning langesid jälle. Olid ainult mürskude raksatused, tulistamise ragin ja venelaste hele kiljumine.

Siis jäi väljadel vaikseks – pealetungivaid venelasi enam ei olnud. Eestlastel langenuid ei olnud, kahe pataljoni peale kokku saadi autotäis haavatuid. Saadi 14 vangi, kes ülekuulamisel kinnitasid, et Vaškovot käsutati ründama üks 3000-meheline diviis. Vaškovosse jäi maha üle 3000 langenu.

Selle löögi tulemusena kaotas Punaarmee löögihoo. Enne venelaste uut rünnakuüritust tekkinud lühikest pausi kasutasid sakslased Novgorodi rindelt taandumiseks. Et Vaškovo juures suudeti Punaarmee kinni pidada, siis pääsesid ka 5. ja 18. armee peajõud Leningradi ja Volhovi rinnetelt ja võisid end kiskuda lahti jälitavast Punaarmeest ning valguda Pihkva suunas.

Major Rebane sai selle lahingu eest esimese eestlasena Raudristi Rüütliristi.

Pärast Vaškovo lahingut jõudis armeekorpuse staapi kuuldus, nagu oleks üks 659. pataljoni kompaniidest jooksnud rindelt minema. Üks Saksa kapten armeekorpuse staabist saadeti seda kuuldust ja lugu selgitama. See veendus kohapeal, et kuuldustel puudus alus. 5. kompanii leitnant Albert Nuude juhtimisel oli Vaškovo lahingu ajal määratud pataljoni reservi ja viibis kogu aeg külas. Kuna lahing võttis eestlastele soodsa pöörde, ei olnud 5. kompanii rakendamiseks vajadust. Soodeni ja Rebase selgitusil oli see tulemus, et Soodeni pataljon vabanes ebameeldivast ja igasse toimingusse segavast Saksa sideohvitserist.

Peatselt möödusid Punaarmee tankid kahelt poolt Vaškovost. Eestlased olid viimased, kes sealt lahkusid. Rebase ja Soodeni mehed laaditi autodele. Siin-seal peatudes olid neil kogu aeg vene tankid kannul.

658. ja 659. pataljon pidasid Punaarmeega edaspidi tõrjelahinguid 1. veebruarist 7. veebruarini Batetskajas, Leningradi-Dno raudtee sõlmjaama lähedal ning olid aeg-ajalt sakslasi abistamas.

Pärast Tortšinovost lahkumist muutus taganemine „normaalseks“. Meestele jäi aega positsioone valida ja ette valmistada. Punastele üksustele seati üles lõkse ja vahel tõmmati ka kotti. Sellistel puhkudel olid Punaarmee kaotused väga suured. Algul taganeti Luuga suunas, kuid kui Punaarmee selle suuna läbi lõikas, määrati uueks taandumise suunaks Dno-Porhov. Järgnev taandumine oli kohati väga pingerikas – öösel jalamarss ja päeval lahingud. Puhkamiseks ei jäänud peaaegu üldse võimalust. Pataljon pidi tihti tegutsema teistest üksustest eraldatuna ja vahel ka ise kotis olles.

Kodumaalt tulid halvad uudised – venelased olid jõudnud Narva ligidale. Major Rebane andis adjutant Valdur Jürissaarele käsu ettekande koostamiseks. See oli määratud esitamiseks väegrupi Nord ülemjuhatajale. Ettekandes palus Rebane eestlasi vabastada praegusest rakendusest ja saata kodumaale. Kindral Speth, kellele ettekanne esitati, andis oma nõusoleku. Hiljem saadi ka väegrupi Nord ülemjuhatajalt nõusolek teatega, et 658. pataljon oli allutatud armeegrupp Narvale. Ka 659. ja 660. pataljonile oli tee kodumaale lahti.

21. veebruaril jõudsid Eesti pataljonid Pihkvasse. Seal oodati nädal aega rongi, mis oleks mehed kodumaale viinud. Linnast lahkuti alles 28. veebruaril.

Lahingud Eestis

Pihkvast tulles oli pataljoni esimene peatus Valgas. Järgmine peatus tehti Tartus ja sealt sõideti edasi Jõhvi, kuhu jõuti 1. märtsil.

658. ja 659. pataljon marssisid Jõhvist Toila metsalaagrisse.

Putki lahing

 Pikemalt artiklis Putki lahing

2. märtsil said Toila metsalaagris viibivad 658. ja 659. Eesti Pataljonid käsu minna Putki piirkonda ja kohale jõudes puhastada soo punaväeosadest, mis sakslaste positsioonidest on läbi valgunud ning taastada rinde endine olukord.

Eelmisel päeval oli Punaarmee Putki soos alustanud suurrünnakut, Putki lahingut. Sakslaste olukord selles lõigus oli raske. Nii saadeti sinna Armeegrupp Narva viimased reservid – Rebase ja Soodeni pataljon. Meeste võitlusvaim oli kõrge, sest tegemist oli esimese lahinguga kodumaa pinnal.

Kui eestlased jõudsid rindele, oli olukord segane ja pidev rindejoon puudus. Kui Eesti pataljonid jõudsid Kurtna laagrist ida pool asuva metsavahi maja juurde, kus asus ühe kaitset toimetava Saksa rügemendi ülem, kostis ida poolt lahingumüra. Võitlesid selle rügemendi kaks pataljonisuurust võitlusgruppi. Major Rebane sai käsu toetada major Grammi võitlusgruppi, kellest punased olid juba mööda läinud. Kohale jõudes selgus varsti, et 658. pataljon oli ühes major Grammi võitlusgrupiga sisse piiratud. Raadio kaudu saadi teada, et vasakul Putki külas võitlev major Eggemanni võitlusgrupp on samuti sisse piiratud. Edasi selgus, et major Grammi võitlusgrupi ümber oli piiramisrõngas ja kahe võitlusgrupi ümber teine, üldine piiramisrõngas.

Samal ajal tuli kummalgi pataljonil tagasi lüüa Punaarmee peaaegu polgusuurusi üksusi. Side rügemendiga oli katkenud, kuid raadioside diviisiga säilis. 4. märtsil tungis 658. pataljon Putki külla.

Sissepiiratuil tuli mõned päevad võidelda ründavate punastega, keda varustati lennukeilt laskemoona ning toiduga. Rebase ja Soodeni pataljonide tegevus sundis Punaarmeed pealetungi jätkamise asemel tegelema sissepiiratud üksuste hävitamisega, kaotades sellega aega. See aga võimaldas sakslastel korraldada vasturünnakuid.

Olukord Putki piirkonnas muutus tõsiseks: punaste eelosad olid juba Kuremäe–Jõhvi maanteele välja jõudmas. Ohu kõrvaldamiseks tõmmati Kuremäe piirkonda Narva sillapeast SS-diviisi Nordlandi osi ja Räpina-Rasina piirkonnast toodi kohale 11. Ida-Preisi diviis. 5. märtsil alustas 11. diviis Nordlandi osade toetusel vasturünnakut Putki suunas. 11. diviisi osad vallutasid Putki ja vabastasid major Rebase ja Eggemanni mehed piiramisrõngast. Putkist ida poole aga rünnakul enam edu ei olnud, kuna võsas ja metsas kadus side omavahel ja diviis oli sunnitud kaitsele asuma koos Eesti pataljonidega. Nordlandi diviisi osad vahetas välja Leningradi alt taganemisel kannatada saanud 58. diviis.

25. märtsil vahetas 2. Piirikaitse Rügement, ülem kolonelleitnant Juhan Vermet, välja 11. diviisi. Rügemendi poolt kaetava rindelõik Putki juures oli ~13 kilomeetrit lai ja asus soisel maastikul. Piirikaitserügemendil oli suurtükitule tugev toetus, peale oma patarei toetasid teda veel 3–4 Saksa suurtükiväe gruppi, seega umbes 12 patareid ja korpuse raske suurtükivägi Kurtna rajoonist.

Edaspidi jäid Rebase ja Soodeni pataljon sellesse lõiku reservi. Pärast Putki lahingut oli nendes kokku mehi järel ainult 110. Need pataljonid allutati 2. Eesti Piirikaitse Rügemendile, kes aga tohtis neid kasutada ainult diviisi ülema nõusolekul. Taandumise algusest Novgorodi alt polnud need mehed kolme kuu jooksul seepi ega puhast pesu näinud, paljudel oli isegi pesu seljas mädanema läinud. Mehed vajasid puhkust.

Relva-SS-i teenistusse astumine

Aprillis viidi Rebase ja Soodeni pataljonid Anijale. Seal formeeriti parajasti 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi 47. rügementi, millele need kaks pataljoni ja leitnant Heino Hommiku 657. idakompanii pidid aluseks saama. Rügement allutati 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisile. Rebane komandeeriti piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi Nord Eesti ohvitseride kooli juurde.

47. rügemendi I pataljoniks sai 659. Eesti Pataljon ja II pataljoniks 658. Eesti Pataljon. Rügemendi ülemaks määrati Obersturmbannführer Paul Vent.

24. aprilliks 1944 olid 47. rügemendi esimesed kaks pataljoni formeeritud, kuid enamikul meestel ei olnud veel uusi Relva-SS vorme. Need said nad kätte järgnevatel kuudel. 47/II pataljon sai täiendust mobiliseeritud meestest.

Juunis saadeti Rebane tagasi oma 47/I pataljoni ülemaks.

Narva jõel

47. Relva-SS rügemendi II pataljon Hauptsturmführer Alfons Rebase juhtimisel toodi Anijast Narva rindele 18. juulil 1944. See ainus pataljon vahetas välja 45. rügemendi positsioonid Vepsküla ja Sutthoffi pargi vahel, kuna 45. rügement läks Auvere rindele. Rebase pataljoni rinne oli 3,5 kilomeetrit pikk ja kulges kogupikkuses mööda Narva jõe kallast, ulatudes paremal tiival Narva linna.

23. juulil viidi Rebase kaitselõigust Sinimägedele enamik suurtükke. Kohale jäetud suurtükkidele ei jäetud enam mürske kui 30.

25. juuli hommikul alustasid venelased Narva jõel suurrünnakut. Kell 6:00–7:40 tulistas vene suurtükivägi Rebase pataljoni positsioone. Rebase pataljoni rindelõigus lõpetati turmtuli varem, kui vasakul tiival, 46. rügemendi lõigus. Siis alustasid venelased jõe ületamist paatide ja parvedega. Rebase pataljoni võitlejad tulistasid neid kuulipildujatest. Rünnak õnnestus Rebase lõigus tagasi lüüa. Venelased ületasid jõge ka 46. rügemendi lõigus. Sinna avasid tule kaheksa Rebase miinipildujat.

Mitmed punaarmeelased suutsid Narva jõe ületada. 5. kompanii ülem leitnant Hommik teatas Rebasele, et vaenlane on 46. rügemendi kaevikutesse tunginud.

46. rügement taganes. Venelased liikusid neile järgi. Nii tekkis oht, et Rebase pataljoni võidakse rünnata vasakult või tagant. Üle jõe sellest lõigust enam ei tuldud.

Rebane seadis osa 5. kompaniist pataljoni vasakule tiivale ja kaares tahapoole. Pataljoni taha viidi raskekuulipilduja ja granaadiheitjate rühmad ning asetati suunaga läände.

Siiski ei jõutud piisavalt kiiresti pataljoni seljatagust kaitsta ja venelased tungisid välja Rebase komandopunktini. Rebase käsundusohvitser langes. Allesjäänud mehed aga võitlesid vahvalt ja lõid venelaste rünnaku tagasi.

Kuna komandopunkti meeskond oli kahanenud, viis Rebane komandopunkti eesliinile. 5. kompaniid lasi ta veelgi tahapoole kaarutada ja seadis raskerelvade rühmad talle jätkuks.

Rebane saatis käskjala Olgino mõisa rügemendiülem Standartenführer Paul Ventiga sidet looma, kuna turmtules oli telefoniühendus katkenud. Käskjalg aga Venti ei leidnud.

Pataljoni taga liikusid ringi venelased jagude ja rühmadena. Rebane paigutas raskerelvad Pritska männikusse, sest sealt oli võimalik laial alal põhja ja lääne suunas tulistada.

Rebane läks nüüd ise Olginosse rügemendiülemat otsima, kuid Vent ei olnud ikka seal.

Pimenes. Rebane tõi oma komandopunkti Pritska männikusse.

Kell 11 tuli Rebase komandopunkti käskjalg rügemendi staabist taganemiskäsuga. Rebase pataljon pidi kell 12 öösel taanduma.

Käsku täites marssis pataljon öö jooksul Konju külla Sillamäest läänes.

Sel päeval jäi Repnikus kotti 48. rügement. See piirati sisse ja hävitati. Diviis Nederlandi ülem süüdistas selles ebaõiglaselt Alfons Rebast.

Sinimägede lahing

 Pikemalt artiklis Sinimägede lahing

Säilinud Rebase pataljoni tulepesa Mummassaares

28. juulil marssis Rebase pataljon Mummassaarde, kus see allutati 54. SS-pioneerpataljonile. Pataljon seati uutele positsioonidele Tannenbergi liinile. Pataljoni positsioonide ees jooksis paari meetri laiune kraav.

28. juulil 1944 langes Sinimägedel mürsukillust tabatuna 659. Idapataljoni legendaarne ülem major Georg Sooden, Alfons Rebase parim sõber ja sõjakaaslane idarindel.

29. juulil ründasid Rebase pataljoni vene tankid jalaväe toetusel. Jalavägi hävitati kuulipildujatulega, tankide hävitamiseks kasutati tankirusikaid. Sel päeval ei suutnud Punaarmee läbi murda.

30. juulil jätkusid rünnakud. Kui üks rünnak löödi tagasi, järgnes sellele kohe teine. Venelased proovisid Sinimägedest mere poolt mööduda, kuna otserünnakutes nad edu ei saavutanud. Rebase pataljoni võitlejad lõid kõik rünnakud tagasi. Tankirusikatega hävitati sel päeval 12 vene tanki.

Järgmistel päevadel venelased Mummassaaret enam ei rünnanud. Rebase pataljon seisis seal kaitsel 14. augustini. Siis saadeti ta Tartu rindele, kus olukord vahepeal oli kriitiliseks muutunud.

Selleks moodustati 14. augustil SS-võitlusgrupp Rebane. See koosnes 47. rügemendi II pataljonist, 11. Ida-Preisi diviisi füsiljeerpataljonist, 11. Ida-Preisi diviisi kergesuurtükiüksusest ja 5. SS-piirikaitserügemendi II ning III pataljonist.

Tartu rindel

 Pikemalt artiklis Tartu lahing (1944)

14. augustil laaditi kogu võitlusgrupp Jõhvi jaamas rongile. Õhtul pimedas jõudis rong Tartusse. Rebane sõitis Ülenurme mõisa Tartu rinde ülema kindralmajor Jürgen Wagneri juurde. Wagner võttis Rebase vastu sõnadega: Jumal tänatud, et ometi üks korralik üksus on kohal. Seni oli ainus Wagneri käsutuses olev üksus tema staap.

Alfons Rebane sai käsu asuda positsioonile Tartu servale, Ropka–Räni tee joonele. Need positsioonid võeti sisse 15. augusti hommikul.

16. augustil viidi Rebase võitlusgrupp Võnnust läände, kus Ahja jõe kaldal olid juba teiste üksuste positsioonid. Rebase võitlusgrupp likvideeris sillapea, mille Punaarmee eelmiste päevade jooksul 1. SS-Piirikaitse Rügemendi positsioonide ette vallutanud oli.

21. augusti hommikul sai Rebane käsu taganeda võitlusgrupiga Emajõe vasakule kaldale. Rebase käsul lasti õhku Luunja ja Kavastu sillad. Rebase võitlusgrupp paigutati Kavastu piirkonda.

Et Tartusse tunginud venelased sealtkaudu pealetungi ei jätkaks, viidi Rebase võitlusgrupp 25. augustil Tartu äärelinna Annemõisa, Lohkva ja Ihaste piirkonda.

28. augustil pidi Rebane üle võtma ka 1. SS-piirikaitserügemendi positsioonid. 31. augustini ründas Punaarmee Rebase võitlusgruppi, kuid Rebane suutis hoida rinnet.

3. septembril plaanitud rünnakuplaani järgi Tartu sillapeale pidi võitlusgrupp Rebane tungima Tartusse kirdest, toetuseks võitlusgrupile Vent, mis ründas sillapead põhjast. Alfons Rebane tegi Wagnerile ettepaneku, et tema võitlusgrupp oleks linnas edasi liikunud mööda Emajõe kallast, piirates sillapea sisse. Wagner seda plaani ei toetanud ja andis käsu rünnata enda plaani järgi.

4. septembril alustas Rebase võitlusgrupp kell 11:00 pärast 1-tunnist suurtükitule ettevalmistust rünnakut. Punaväelased kandsid raskeid kaotusi. Edu ei olnud aga võimalik arendada, kuna Rebasel puudusid abiüksused. Rebane andis käsu pealetung peatada. Kui punaväelased tulid vasturünnakule, taandus Rebase võitlusgrupp hommikustele positsioonidele ja lõi seal rünnakud tagasi. Õhtul vallutasid venelased tankide toetusel Lohkva. 5. septembril aga vallutas võitlusgrupp Rebane Lohkva tagasi.

6. septembril oli 47. rügemendi II pataljonis rivis 150 meest.

Seejärel jäi Tartu rinne paariks nädalaks rahulikuks.

17. septembril 1944 ületasid punased Emajõe kolmes kohas: Kavastus ja Mäksal toimetas seda 8. Eesti Korpus ning Luunjas 30. Kaardiväe Korpus. Samal ajal alustas väljamurdmist Tartu sillapealt 108. korpus, kusjuures Emajõe lõunakaldale jäi edasi kaitsele 106. korpus.

8. Eesti Korpus tungis peale Alatskivi – Avinurme – Väike-Maarja – Ambla – Kohila – Märjamaa – Haapsalu – Virtsu üldsuunas.

30. korpus ründas Maarja-Magdaleena – Rakke – Paide – Türi – Pärnu üldsuunas.

106. korpus jättis 18. septembril maha Emajõe positsioonid ja alustas pealetungi Põltsamaa – Viljandi – Paistu – Nuia üldsuunas.

108. korpus liikus Jõgeva – Rutikvere – Imavere – Pilistvere – Võhma – Suure-Jaani – Kilingi-Nõmme – Heinaste üldsuunas.

8. armee Narva rindelt pidi peale tungima Tallinna–Narva maantee üldsuunas ja 23. septembril vallutama Tallinna.

17. septembril 1944 kell 6:30 algas Emajõe rindel punaste turmtuli, mis peamiselt oli suunatud 1. Piirikaitse Rügemendi, 94. rügemendi pataljoni ja Venti võitlusgrupi positsioonidele. 1. Piirikaitse Rügemendi lõigus kestis turmtuli 50 minutit ja Venti võitlusgrupi lõigus üks tund. Veel turmtule ajal tulid esimesed punaste üksused üle Emajõe, kuid jäid Nõukogude enda tule alla. Kavastus ja Mäksal tulid üle jõe punase Eesti korpuse 7. diviisi üksused, kellele hiljem järgnes 249. diviis, kus neil vastas asus 1. Eesti Piirikaitse Rügement. Luunjas tuli üle jõe 30. kaardiväe korpus ja neil oli vastas 94. rügemendi pataljon.

Rebase võitlusgrupile ja 5. Piirikaitse Rügemendile, kes asusid Venti võitlusgrupi ja 94. rügemendi pataljoni vahel, ei pööranud punased tähelepanu, vaid tormasid neist mööda põhja poole, ilmse sihiga neid väeosi sisse piirata. Need väeosad ei saanud ka kannatada punaste suurtükitulest, sest nende lõigu pihta oli suunatud ainult segavtuli.

5. Piirikaitse Rügemendi ülema korduvatest katsetest hoolimata ei õnnestunud saada 227. diviisiga raadio teel ühendust ja seega ei olnud temal ka ülevaadet üldisest olukorrast. Rügemendi ülemale teatas tema vasakpoolne kompanii ülem, et Luunjas on punased 94. rügemendi pataljoni lõigus üle jõe tulnud ja liiguvad põhja poole. Kolonel Juhan Raudmäe saatis oma varukompanii rügemendi vasaku tiiva kaitseks rindega itta. Kell 9:30 oli varukompanii juba punastega tulekontaktis.

„Rebase rügemendi lõik turmtuld ei saa. Ka ei ründa venelane teda frontaalselt, kuid lahing 5. piirikaitse rügemendist veel vasakul kandub kiiresti tahapoole, ja kui mehed kaevikutes venelase ootel sõrmi relva päästikul hoiavad, on punased Tammistus voori juurde sisse tunginud... "Härra major", teatab samal ajal parempoolse pataljoni ülem Rebasele telefoni teel, "minust paremalt poolt möödus praegu vene jalavägi 60 tanki toetusel". "Ka Raudmäest on venelased mööda läinud," on majori vastus. "Kui midagi on, teata jälle..." Major pöörab oma paremal pool asuva pataljoni paremat tiiba kaares tahapoole... Lahing jätkub raugemata ägedusega vasakul ja paremal pool. Kell 11.00 pärib 5. piirikaitse rügemendi ülem olukorda. Major vastab: "Oleme kotis..." Kell 12 alatakse liikumist Tammistu – Vara üldsuunas, Pilka ja Vesneri vahelt läbi.“

– Valdur Jürissaar

Niiviisi alustasid Rebase võitlusgrupp ja 5. Piirikaitse Rügement taandumist, kui nad olid juba kaugel punaste tagalas. Rebase võitlusgrupp alustas taandumist kell 12:00.

„Rebase rügemendi grupp liigub kahe kiiluga... Ees on avar lagendik, mis tuleb ületada. Kiirsammul on käidud kõige rohkem 200 meetrit, kui üks vene patarei, mis varjatuna paremal pool metsa serval asub, tule avab... Tulistamine toimub läheda maa pealt. Langenuid ja haavatuid on palju. Ent lagendikust ollakse üle, ja ees mustendab mets. Metsas tehakse peatus, seotakse haavatuid, niivõrd kui see võimalik on.“

– Valdur Jürissaar

Tammistusse jõudes tehti seal peatus, et oodata pimedat ja siis jätkati liikumist Vara – Maarja-Magdaleena suunas. 18. septembri hommikul jõuti Vara piirkonda ja sama päeva õhtuks oli võitlusgrupp punaste haardest väljas.

5. Piirikaitse Rügement alustas taandumist kell 12:30 Vesneri suunas, kuid kaotas kontakti Rebase võitlusgrupiga ja jäi omaette piiramisrõngasse. Enamikul rügemendi 2. pataljonist ja mõne teise pataljoni osadel õnnestus aga Rebase võitlusgrupiga ühineda ja pääseda. Suur osa rügemendist langes vangi. Rügemendiülem kolonelleitnant Juhan Raudmäel õnnestus koos mõne ohvitseriga põhja suunas läbi pääseda ja põhjarannikule jõuda. Ta oskas hästi vene keelt ja suutis oktoobris omale Nõukogude passi muretseda. Novembris õnnestus tal koos mitme kaaslasega paadiga Rootsi sõita.

Viimased lahingud Eestis

20. septembril asus Eesti SS-diviisi staap Pilistveres ja 87. diviisi staap Põltsamaal. Rebane kattis taandumist Piibe piirkonnas ja kolonelleitnant Harald Riipalu Edru – Salla joonel, kus neil tuli korduvalt punaste rünnakuid tagasi lüüa.

21. septembril asus Eesti SS-diviisi staap Suure-Jaanis. Rebase võitlusgrupp võitles Võhma piirkonnas.

24. septembril ületas Rebane oma järelejäänud meestega Eesti-Läti piiri.

Lahingud Saksamaal

Neuhammeris

Taganemise käigus Saksamaale jõudnud Eesti üksused koondati Ülem-Sileesiasse Neuhammerisse, kus nad ühendati 20. Eesti diviisi. Rebane määrati 46. Relva-SS Grenaderirügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta kolonelleitnandiks (Obersturmbannführeriks).

Neuhammerisse Sageni lähedal, saabus umbes 15 000 Eesti meest. Diviisiülemaks jäi Franz Augsberger. Tagavararügement formeeriti Taanis. Väljaõpe Neuhammeris pidi kestma 1945. aasta aprillini. Paljud mehed saadeti allohvitseride kooli. Neuhammerisse jäi ~9500 eestlast.

Enne jõule kohtusid Neuhammeris kolm Rüütliristi kandjat: Alfons Rebane, Harald Riipalu ja Harald Nugiseks. Puudus Paul Maitla, kes oli haavata saanud ja viibis haiglas. Esitati ühine jõulutervitus eesti rahvale, mis raadios ette loeti. Tervitus ilmus ka ajalehes.

Oppelni kott

 Pikemalt artiklis Oppelni lahing

Jaanuaris 1945 suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Eesti Diviisi lõigus Oppelni all olid venelased moodustanud mitu tugevat sillapead. Algas võitlus nende likvideerimiseks, mis kestis veebruari esimeste päevadeni. Kusjuures paar sillapead jäigi likvideerimata.

Kindlat rindejoont neis lahingus polnud. Oli vaid nõndanimetatud julgestuspositsioon, sest vastupanu- ja varupositsioone ei olnud, millest olid tingitud ka pidevad mõlema poole liikumised ja sellest tulenevad sissepiiramised.

Umbes nädal enne Eesti iseseisvuspäeva vallutasid venelased Mittenwalde küla, mida kaitses Rebane oma meestega. Mõned päevad hiljem võtsid Rebase mehed selle hulljulge rünnakuga tagasi. Venelastel oli üle saja langenu, eestlastel vaid kaks haavatut. Saagiks saadi kuulipildujaid, miinipildujaid, veoautosid ja kolm suurtükki 50 mürsuga. Kogu see varandus toodi rügemendi staapi Dambrau lossi. Ja siis, 24. veebruari ööl lasti need 50 mürsku Eesti Vabariigi aupaukudena venelaste endi kahurite läbi neile tagasi.

Märtsi algul muutus Eesti diviisi olukord rindelõigus raskeks, kuna diviis oli juba sügaval kotis, mille põhi oli 20 km ja suu laius 7 km. Punaarmee oli jõudnud Tillowitzi rajoonis 45. ja 46. rügemendi selja taha, imbudes läbi nõrkade Volkssturmi üksuste. Terve korpus oli sissepiiramisohus, kuid taandumiskäsku ei antud.

15. märtsil 1945 asus Punaarmee 1. Ukraina rinne pealetungile Ratiborist põhja pool eesmärgiga nihutada rinne Coselist Oppelnini. Ratiborist põhja pool murdis Punaarmee Grupi Sileesia kaitseliini läbi. Mõne päeva pärast sulgus kott 20 km rinde seljataga ning Oberglobau–Lääne-Oppelni–Falkenbergi–Freidlandi piirkonnas olid täielikult ümber piiratud osa 11. suurtükiväekorpusest ja Võitlusgrupp Sileesia. 20. Eesti SS-diviis oli veel sattunud kahekordsesse kotti. 16. märtsil 1945 anti lõpuks käsk taandumiseks Oppelni kotist. Suurte kaotuste vältimiseks hakkas 20. diviis tegutsema väikeste gruppidena.

17. märtsil 1945 otsustas Sileesia võitlusgrupi ülem kindral Rudolf Koch-Erpach kahe võitlusgrupiga – 168. jalaväediviis ja 20. SS-diviisiga piiramisrõngast Neustadti vastas Altvater–Gebirge suunas läbi murda. 20. SS-diviisi ülem jagas oma üksused väljamurdmiseks kolme ossa. Esimest gruppi juhtis SS-Brigadeführer Franz Augsberger isiklikult. Võitlusgrupp Langhorst koosnes 20. SS-tankitõrjeüksusest, töökojakompaniist, pioneeridest ja suurtükiväeüksustest. 19.–23. märtsini võitles Langhorst Zügenhalsist kirdes ning päev hiljem vahetati nad välja suunati Schweidnik–Freiburgi piirkonda. Kolmandat gruppi juhtis Alfons Rebane. 45. ja 46. rügement püsisid esialgu oma positsioonidel põhja pool Falkenbergi. Kuna Punaarmee oli vahepeal Neustadti juba vallutanud, siis väljamurdmine ebaõnnestus. Kadus side üksuste vahel.

19. märtsil 1945 langesid diviisiülem Franz Augsberger ja tema adjutant Obersturmführer Hinz. 18. märtsil 1945 oli langenud 46. rügemendi 2. pataljoni ülem Sturmbannführer Theodor Liht, tema asemele määrati Hauptsturmführer Valdur Jürissaar.

19. märtsil 1945 üritasid sissepiiratud väeosad pimeduse saabudes jõuda välja Deutsch-Rasselwitzi. 20. SS-diviisi võitlejad liitusid väljamurdel 344. jalaväediviisi ja 18. SS-soomusgrenaderidediviisi riismetega. Eesmärk oli jõuda Ziegenhalsi.

Kui kotist oli väljutud, võttis Rebane saapad jalast ja viskas end välivoodile pikale, kui sisenes diviisi operatiivosakonna ülem Mützelfeldt, kes oli staabiülema kohustustes. Temalt sai Rebane teada, et diviisiülem Franz Augsberger on langenud ja temale kui vanemale rügemendiülemale on diviisi juhtimine üle antud. See oli tema sõnul armee üldjuhi feldmarssal Ferdinand Schörneri isiklik käsk. Teiseks sai ta teada, et korpuse ülem kindral Rudolf Koch-Erpach koos staabiga on kotti jäänud. Nüüd anti Rebasele isiklikult ülesanne minna ja tuua staap ja korpuseülem sealt välja. Ilus ülesanne, olevat Rebane selle kohta ütelnud.

Rebane kirjutab, et kohe, kui ta sai teada kus kindral Rudolf Koch-Erpach oma staabiga on, taipas ta, et oli sealt eelmisel kotist väljumisel mööda tulnud. Rebane võttis 3–4 valitud meest kaasa ja läks teele. Venelased polnud vana teed ära lõiganud, nii leidiski Rebane korpuse ülema koos staabiga üles ja tõi nad kotist välja. Teed, mida kindral Rudolf Koch-Erpach ei tundnud, teadis Rebane.

Selle eest esitas korpuse ülem kindral Rudolf Koch-Erpach Rebase Raudristi Rüütliristi tammelehtedega saamiseks. Märtsis ülendati Rebane koloneliks (SS-Standartenführeriks). 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütliristiga tammelehtedega.

Viimased lahingud

Taganemisel oli diviis kaotanud veerandi isikkoosseisust, raskerelvad, majandus- ja laskemoonavoorid, kõik autod. Nii seisis Eesti 20. SS-diviisi ees uuestiformeerimine Balkenheinis.

Kuigi Ferdinand Schörner oli määranud diviisiülemaks Rebase, ei usaldatud teda eestlasena siiski nii palju, et ta sellele kohale oleks jäetud. Uueks diviisiülemaks sai sakslane Berthold Maack, kes end sellel kohal näitas üsna tähelepandamatu ülemusena.

Diviis sai täiendust tagavararügemendist, sinna toodi ka muid eesti üksusi ja ~300 lennuväe abiteenistuslast. Ohvitserid saadeti läände raskerelvastust otsima, kuid liitlased olid sinna juba ette jõudnud.

Kui diviis oli ümber formeeritud, saadeti see 15. aprillil Riesengebirge mäestiku jalamile Hirschberist 15 km kaugusele Schönau rajooni.

Piki uut rinnet kulges autotee Berliini. Mööda seda vedasid venelased pealinna poole oma suurtükke ja tanke. Eestlastel polnud võimalik seda takistada, sest alles oli jäänud vähe suurtükke, ja neil oli laskemoona napilt.

Kindral Rudolf Koch-Erpach, kelle Rebane koos staabiga kotist välja tõi, oli Rebasele lubanud, et kui Saksamaa alistub, saavad eesti mehed Hirschbergerist suurest Saksa veoautode pargist autod, et sõita nendega läbi Tšehhi USA vägedeni, kellele end vangi anda. See taganuks eestlastele elu ja vabaduse. Rebane püüdis seda organiseerida. Miks see aga teoks ei saanud, pole tänaseni täiesti selge.

8. mail pidasid rügementide ülemad Alfons Rebane, Paul Maitla ja Võhma omavahel nõu ning otsustasid Saksa juhtkonnalt küsimata taanduda läbi Tšehhi lääneliitlaste juurde. Rebasel oli tähtsa Tšehhi ohvitseriga kokkulepe, mille järgi lastakse Eesti sõdurid vabalt Prahast mõnekümne kilomeetri kaugusele Pilseni minna, kui nad relvad loovutavad. Seal saaksid nad aga kommunismivastasena tuntud kindral George S. Pattoni III USA armeele alla anda.

Rebase rügemendi mehed võtsid viimase hetkeni ette vaenlaste suunas vasturünnakuid, et nende jalaväge nii palju kui võimalik tagasi hoida.

Tšehhi põrgu

Rebane rääkis hiljem: See sõdurite mass, kes Tšehhi põgenes ja seal vangi jäid, oleks suutnud organiseerudes Tšehhi tagurpidi keerata ja ka korralikult veel vastu hakata. See olevat ta hingel kripeldanud lõpuni.

Eestlased taganesid Hirschbergerist Goblenzi suunas. Sama teed kasutasid taganedes nii eestlased, kui sakslased – kõik põgenesid punaste eest, et end lääneliitlaste kätte anda. Teel valitses segadus, seal olid pidevad ummikud.

Hirschbergeris leidsid mehed likööritehase, kus likööri oli mitukümmend tuhat liitrit ja ega pruukijatestki puudu olnud. Harri Rent kirjutab, kuidas ta 9. mai hommikul Riesengebirges 1500 meetri kõrgusel merepinnast kohtas Rebast. Nägi lähenevat beeži kabrioletti Horch, millel katus oli alla lastud. Autojuhi kõrval seisis Rebane püsti. Renti sõnul hoidis Rebane kinni esiklaasist, jälgis looritatud pilguga oma tublisid poisse, keda ta läbi paljude lahingute juhtinud ja kellele tegi omamoodi lahkumisvisiiti. Renti sõnul oli Rebase pilk kuidagi äraolev, ta arvab temagi olevat pruukinud likööritehase toodangut.

„Hakates liikuma Hirschbergist välja, said mehed teada, et väljaspool linna seisis mahajäetud viinavabrik. Me ei suutnud mehi enam vaos hoida. Jooksusammul tõttasid nad "soomust" tegema. Mõned neist jõid end nii täis, et neid tuli vankritele kanda. Hobused ei vedanud ühtlaselt! Mul oli neli suurtükki koos nelja eelikuga, kokku kaheksa eelikurakendit. Peale selle veel vankrid, nii venis voori pikkus vahel viiekilomeetriliseks. Voori vahel ja sees kõndisid veel muud sõjaväelased ja tsivilistid. Teekond läks muudkui mäest üles ja jälle alla – nii kogu aeg. Aeg edenes ja päevavalgus oli ammu juba tulnud. Hinges kipitas küsimus: kui kaugel on venelased? Saatsin leitnandid Nõmme ja Pärna järelluuresse. Seal möödus meist oma sõiduautos kol. A. Rebane porilaual istuva adjutandiga ja halastajaõega kõrvalistmel. Nad ei peatunud ega lausunud sõnakestki.“

– Eesti Diviisi kahurväe IV grupi I patarei ohvitser Nikolai Kasaku mälestused.

Teel valitses segadus. Ka likööritehasest saadud jook aitas sellele kaasa. Teeviidad olid Tšehhi partisanide poolt ümber tõstetud. Eesti grenader Mart Pilt mäletab, et sõitis oma meestega veoauto kastis. Ärgati 9. mai hommikul. Edasi mindi jalgsi, kui jõuti Tšehhi linna Morgensterna, kui neile lähenes lahtises sõiduautos kolonel Rebane. Rebane oli täiesti kaine ja andis korralduse kõigil eestlastel koguneda linna keskväljakule. Ilmselt oli Rebane olnud varem linnas ja seal olevate Tšehhi ohvitseridega kokkuleppe sõlminud. Rebane on hiljem oma õele rääkinud, et istus ühes Morgensterna söögikohas, kui kuulis kõrval olevaid tšehhe temast rääkimas. Mitmeid keeli valdava mehena tabas ta, millest jutt. Väideti, et näe – sellel mehel on jalas ilusad säärikud, vaja ta vagaseks teha. Rebasel õnnestus pääseda.

Linna sisenedes avanes Rebase meestele üsnagi ebameeldiv pilt. Igal tänaval oli punase varrukasidemega liiklusreguleerija, käes Saksa käsigranaadid. Siin-seal olid üles seatud kuulipildujad. Mitmete majade akendest paistsid relvatorud.

Koguneti linna väljakule gruppide kaupa. Siis astus nende ette üks punase käisesidemega mees, kes teatas: Eesti sõdurid, sõda on lõppenud, Hitleri Saksamaa kapituleerunud, pange relvad maha, kedagi läbi ei otsita, aga teie kui vanad sõjamehed teate, mis juhtub, kui neid leitakse.

Linna lähedal männikus rivistas Rebane mehed peale väikest puhkust. Toimus loendus: 325 meest ja 1 naine sõdurivormis. Rebane rääkis: See on kolmeteistkümnes kott, kust ma teid välja viin. Kui te mu käsku täidate, siis võtame suuna Elbele, mille taga on Ameerika relvajõud, ja siis olete pääsenud.

Edasi otsustati liikuda vaid öösel, kaardi ja kompassi järgi orienteerudes kõige otsemat teed. Vaba aega oli nüüd õhtuni. Seda kasutati teemoona otsimiseks. Leiti toidumoona kolonn, kust saadi end hulgaliselt varustada. Seljakotid täideti liha, või, šokolaadi ja tubakaga.

Rebane peitis oma kõik väeliigi- ja auastmetunnused ning autasud metsa samblasse.

Väike luure ees, asuti pimedas teele. Kõik see meestevägi ühekaupa kolonnis järel, hoiti eesmineja kuuesiilust, valjult rääkimine oli keelatud. Läbi mäestike, metsade, põldude, mägiojade... Igal mehel oli kohustus ära oodata järgmine. Aga ometi tekkis ühest järsakust laskudes vahe: eelmine mees ei oodanud ära järgmist. Peakolonnist mahajäänud meeste saatus on tänaseni teadmata. Päevasel ajal puhati madalamates lohkudes, metsasaludes, valve alati väljas.

Nii kestis rännak nädala. Pilt meenutab, et kui mööduti kartulipõllult, söödi maha pandud kartuleid toorelt, sest lõkke tegemine oli keelatud.

Mai keskel jõuti piirkonda, kus maastik oli võrdlemisi lahe ja metsavaene. Siin osutus suure meestesalgana liikumine ohtlikuks, moodustati väikesed 4–5-mehelised salgad.

Loenduse järgi olid alles jäänud 125 meest ja 1 naine. Rebane analüüsis olukorda ja edasist tegutsemist. Ta ütles lühidalt, et on täitnud oma lubadused mehed Elbe äärde tuua, tänas sõdureid nende sõdurikohustuste täitmise eest ja avaldas lootust kunagi jälle vaba Eesti eest võidelda. Samuti ütles ta, et teadaolevail andmeil on Elbe taga ameeriklased, aga kui nendeni jõuate, kontrollige, sest paljud andmed on valeks osutunud. Õnn teiega!

See oli Ausche asula lähedal. Elbe äärde oli Pildi sõnul sealt jäänud 8 km, Karl Gailiti järgi aga 20 km. Veel on meenutatud, et osa mehi olla rännakul siiski tšehhide kätte langenud.

Meeste lõppteekond oli erinev. Väike osa langes tšehhide kätte, suurem osa pääses. Pääsenute hulgas oli ka kolonel Rebane, kes jõudis Ameerika okupatsioonitsooni Hallesse koos ühe halastajaõega ning sai Halle Eesti Komitee esimehelt, Tartu Ülikooli õppejõult J. M. -lt [ kas Julius Mägiste ?] Eesti Komitee registreerimiskaardi.

Pärast sõda

Rebasel, ta naisel ja vanematel õnnestus pääseda lääneliitlasteni. Rebane pääses ka sõjavangilaagritest. Kui Rebane end inglastele vangi andis, kohtas ta seal Briti ohvitseri, kes oli 1940. aastal töötanud Eestis Briti sõjaväelises esinduses. Mees mõistis olukorda, ka seda, miks eestlased Saksa armees sõdisid.

Seejärel õnnestus Rebasel leida peatuspaik Goslari põgenikelaagris Harzi mäestikus. Samas laagris oli ka kindralmajor Johannes Soodla.

Ajal, mil Rebane elas Saksamaal, märkas ta ühel päeval jõe ääres kalastades, et teda jälgitakse. Kord, kui Rebane Heidelbergi tänaval kõndis, kõlas lask. Tulistajat polnud võimalik inimhulgast enam leida. Kuul oli tabanud ta jalasääre pehmeid lihaseid. Hiljem ütles ta selle kohta õele: Ei oska need venelased ka õieti tulistada.

Pärast seda läks ta Briti sõjaväelisse esindusse, rääkis mis juhtunud, ja sai 1947. aastal loa Saksamaalt Inglismaale elama asuda.

1951. aasta algul avaldas kirjastus Orto Göteborgis kapten Valdur Jürissaare sõjaraamatu "Kahe rinde vahel: kolonel Rebasega koos idavõitluses". Raamatus käsitleb Jürissaar ühist võitlusteed kolonel Rebasega. Teos on faktirohke ja sarnaneb kohati protokolliva ajaloolise aruandega ühe lahinguüksuse saatusest. Raamat käsitles aga ainult perioodi Saksa-Nõukogude sõja puhkemisest 22. juunil 1941 kuni kodumaalt taandumiseni üle Eesti-Läti piiri septembris 1944.

Briti luures

Ta töötas 1946-1950 inglaste ülekuulajana Berliinis ja hiljem Briti välisluure MI6 Eesti-suunaliste operatsioonidega. Paraku kukkusid need KGB meisterliku vastutegevuse tõttu täielikult läbi.

Briti luures vastutas tegevuse eest Nõukogude Liidus ja Skandinaavias Harry Lambton Carr, kellele allus konkreetselt Eesti, Läti ja Leeduga tegelev Alexander McKibbin. Luuretegevuse arendamiseks Eestis, Lätis ja Leedus otsustasid Carr ja McKibbin kasutada pagulasi, kelle värbamiseks võeti Briti luuresse tööle professor Stasys Zymantas Leedust, Läti lennuväe ohvitser Rudolfs Silarajs ning kolonel Alfons Rebane. Rootsi luures tegutses tihedas koostöös brittidega Balti suunal Curt Andreasson, kes omakorda võttis tööle leitnant Arkadi Valdini.

Kurikuulsa Kim Philby tegevuse tagajärjel aga olid Nõukogude julgeolekuorganid Lääne luure ettevalmistustega hästi kursis. See võimaldas neil analoogselt Ukraina ja Poolaga alustada Eestis, Lätis ja Leedus ulatuslikku petteoperatsiooni eesmärgiga hoida ära kontaktide teket metsavendade ning Lääne luure vahel, saada oma agendid Lääne luureteenistustesse ning hävitada pagulaste ja lääneriikide koostöö. Agendid infiltreeriti Eesti, Läti ja Leedu vastupanuorganisatsioonide juhtkonda või moodustati terved vale-metsavendade salgad.

Rebasel õnnestus oma tegevuse alguses leida ligi viiskümmend Inglismaa kaevandustes, tekstiilitööstuses ja farmides töötavat endist leegionäri. Vabatahtlikud suunati Londonis asuvasse luurekooli, kus meestele õpetati raadiosidet, šifreerimist ja salakirja. Peeti loenguid luuretöö põhiprintsiipidest ja Nõukogude luuresüsteemist. Teooriaga kaasnesid praktilised õppused, kuidas korraldada konspiratiivkohtumisi, käituda läbiotsimisel ja ülekuulamisel. Lepiti kokku salamärkides, mida lisada radiogrammidesse, kui ollakse pärast vahistamist sunnitud töötama vastase kontrolli all. Lisaks sellele kuulusid õppekavva ka laskeharjutused, maastikul orienteerumine ja kummipaadiga randumine.

Värvatud agendid pidid peagi minema Eestisse, et selgitada välja andmeid, mis võiks tõestada Nõukogude Liidu valmistumist sõjaks. Konkreetselt tuli uurida välja andmed Eestis paiknevate relvajõudude kohta ja informatsioon uraanitehase ehitamise kohta. Rebasel oli plaan Eestis luua Kaitseliidu laadne põrandaalune organisatsioon paarikümne tuhande mehe osavõtul. Välja tulnuks astuda vaid sõja korral, seniks aga hoiduda aktiivsest tegevusest. Kuid nii Rebane kui ka Eesti saatkonna juht Londonis August Torma pidasid sõja puhkemist lähiaastatel vähe tõenäoliseks ja palusid seda ka metsavendadele öelda. Torma sõnul oli parem saada heade üllatuste kui ebameeldivate pettumuste osaliseks.

"Lursen-S" oli KGB operatsioon, mis sai alguse 1945. aastal Lätis, mil sealne vastuluureosakonna ülem Jānis Lukasevics alustas vangistatud agentide toel raadiomängu Rootsi ja Briti luurega seotud läti pagulastega. 1948. aastal sokutas KGB Lidingö saarel asuvasse luurekooli ka ühe oma agentidest. Samal aastal toimetas Valdin Eestisse esimesed Rootsis väljaõppe saanud luurajad, kelle aga julgeolekuorganid aasta lõpul arreteerisid. Vangistatud raadiooperaatoreid kasutades alustas julgeolek Rootsiga korraga kaht raadiomängu, püüdes Rootsi luuret panna uskuma väljamõeldud põrandaaluse organisatsiooni, Eesti Vabastamise Komitee olemasolu. Üks agentidest – Harri Vimm ehk Villi üritas Vene luuret üle kavaldada, kuid tabati teolt ning lasti maha, teine aga jätkas raadiomängu Rootsiga.

Lätis oli KGB Lavrenti Beria asetäitja Sergei Kruglovi isiklikul juhendamisel käivitanud ulatusliku operatsiooni ehk loonud major Alberts Bundulise juhtimisel tegutsevate vale-metsavendade organisatsiooni Maxis. Lätisse saabunud Briti luurajad võeti KGB järelevalve alla ning värvati osaliselt selle teenistusse, peagi hakkasid esimesed KGB-lastest metsavennad siirduma väljaõppele Lääne luurekeskustesse. Maxise vahendusel asusid britid saatma oma agente ka Eestisse, ning 1951. aastal käivitas Eesti KGB nende vastuvõtmiseks Elmar Vertmani juhtimisel oma operatsiooni koodnimega Universiteet.

Esimesed agendid saadeti Läti kaudu Eestisse Rebase töötamise ajal 1952. aasta augustis. Maabusid kolm meest – Leo Audova, Erik Hurma ja Mart Pedak. Varsti oli maabunute juures mees, kes viis nad Viljandimaale, kus ootasid ees KGB-lastega mehitatud punkrid. Julgeolekumehed olid aga sunnitud luurajad kiiresti arreteerima. Hurma ja Audova keeldusid koostööst julgeolekuga ning hukati, Pedak nõustus oma elu päästmiseks alustama KGB juhtimisel raadiomängu Londoniga. Järgnevatel aastatel saatsid britid KGB võrku veel kaks luurajat.

Aastal 1955 plaanis KGB Rebasega ühendusse asuda, saates ta juurde mehe, kes pidanuks ta meelitama Eestisse. Mis KGB-l sel korral täpsemalt plaanis oli, pole teada.

End Valter Luksiks nimetav Inglise luurekoolis täienduskoolitusel viibiv libametsavend oli kutsutud 1955. aasta 24. veebruari Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtule Londoni Eesti saatkonda. Üks vastuvõtul viibija arvas mehes ära tundvat Punaarmee majori. Rebane aga ignoreeris seda hoiatust ja uskus vale-metsavenna seletusi.

11. septembril 1953 toodi koos lätlaste ja leedulastega Riia randa eestlane Heino Karkman. Temaga oli kaasas miljon rubla, mis oli määratud vastupanuliikumise finantseerimiseks.

Enam kui poolteist aastat elas Karkman Eestis metsavennana KGB-laste punkris, mil lõpuks sai talle selgeks, mis tegelikult toimub. Pimestatuna oma edust, saatsid KGB-lased Karkmani 20. aprillil 1955 Inglismaale tagasi, et ta veenaks Rebast toetust metsavendadele suurendama. Kohtumisel Rebasega teatas Karkman, et punkrist punkrisse rännates oli talle selgeks saanud, et kõik Inglise luure sidekanalid Eestis on KGB kontrolli all.

Samal aastal saatis KGB Inglismaale agendi Talu, julgeoleku lõksu langenud endise inglise luuraja, kes oli sõja ajal olnud Eesti Pataljonis 658 rühmaülemaks. Eestist saabunud "vastupanuvõitleja" võeti erilise töötluse alla, ta murdus ning tunnistas Rebasele kõik üles. Kiirele ülestunnistusele aitas kaasa inimlik tegur: Rebase ja tema endise rühmaülema omaaegne relvavendlus, millega KGB ei arvestanud.

„Siinsed saksad ehmatasid päris ära ja tahtsid kõik kohe lõpetada ja katkestada. Seda tehti ka kahe meie lõunanaabri suhtes, kuid mina hakkasin kõvasti vastu. Ütlesin, et ma ei ole veel enda mehi hätta jätnud ja ei tee seda ka nüüd. Kui nad mind ei aita, teen seda omal käel. Tegin selgeks, et minu mehed on küll nende käes, samal ajal on ka nende mehed minu käes. Tuli nii mängida, et ühe saadame, teine tuleb, muidugi kõik vastava ilusa sousti all. Läksime siin mitmel korral ägedalt kokku, tagusime rusikaid ja lendasid ähvardused... Pean ausalt ütlema, et Torma toetas mind väga kõvasti, kuigi ka teda ähvardati.“

– Alfons Rebane kirjas Hjalmar Mäele.

KGB võrgu paljastamine viis Briti luure operatsioonide lõpetamisele Lätis ja Leedus, kuid Eestis sundis oma mehi KGB haardest vabastada püüdev Rebane britte luuremängu jätkama. Esiteks püüdis Rebane Eestisse tagasi saadetud KGB agentide abil Eestist välja meelitada "metsavendade" juhte, pakkudes neile kohtumiseks kas Londonit või Soomet. Sellesse lõksu KGB ei läinud, küll aga õnnestus Rebasel vahetada oma Eestis veel elus olevad mehed tema käes olevate KGB luurajate vastu. 1956. aastal sai vahetus teoks, kusjuures KGB uskus tollal veel, et suudab luuremängu jätkata. Seetõttu tabas 1956. aasta detsembris Londonist saabunud radiogramm, mis lõpetas sidemed Eesti "metsavendadega", Eesti KGB-d ootamatult. Selleks ajaks oli oma operatsioonid Eestis sisuliselt lõpetanud ka Rootsi luure. Nõukogude luure katsed toimetada oma agente välismaale ning infiltreerida neid Lääne luureteenistustesse jätkusid samal ajal endise hooga, kuid nüüdsest lõppesid need nurjumisega.

„Et teha lühemalt, ütlen – surusin oma tahte läbi ja nii vahetamise teel ja "vaiksel nõusolekul", sest ei tohi neid ka rumalaks pidada, said nemad tagasi enda mehed ja mina omad. Kuid ei saanud kätte seda ühte, kes esimesena sisse läks. Ta teadis vist liiga palju. Mõni meie mees oli vist siis seal teadmata kontrolli all, ühte aga kutsutud ümber õpetama, mida siin kohe teatas. muidugi on see kõik lühidalt, kuid see mäng kestis 6 aastat. Kui kõik oli käes, mis võimalik, sai katkestatud.“

– Alfons Rebane kirjas Hjalmar Mäele 1. novembril 1960.

Metsavendade toetamise ebaõnnestumise tõttu tuli Rebasel 1960 luuretöölt lahkuda.

Hilisem elu

Pärast Briti luure teenistusest lahkumist töötas Rebane tehase öövahina.

1960. aasta sügisel helistati Rebasele. Helistaja teatas, et tal olla kiri ja pakk esimeselt Eestisse luurele saadetud mehelt, keda ei õnnestunud pärast operatsiooni "Džungel" lõpetamist Rebasel vahetamise teel tagasi saada. Rebasele oli kohe selge, et kiri tuleb KGB-st.

Kohtumisel saatis Rebast üks eestlasest kapten, kes varem olnud ta abi. Baar, kus nad istusid ja juttu ajasid, oli Rebase valitud. Kiri oli tõesti Rebase mehe kirjutatud, selles oli hoiatusmärk talle. Kirja tooja oli kiire reageerimisvõimega, paindlik jutus, viisaka käitumise ja kommetega. Rebase sõnul olid vaid ta silmad sadistlikult külmad ja kalgid. Pagari tänava mees avaldas kahetsust, et Rebane ei ela kodumaal, kus tal oleksid kindralipagunid, oma villa ja hea palk.

Lõpuks kutsus ta Rebase ärasõidupäeval endale hotelli külla, kus eestlastest kaaslased sooviksid teda näha. Küsis ka, mis napse ta tahaks juua. Rebane lubas küll minna, kuid ei läinud. Ta oli veendunud, et teenistuses olles oleks ta saanud hotellis kaitse organiseerida, nüüd oli see aga võimatu. Tema arvates oli KGB meestel kavas näha, kui kaugele ta on valmis minema, ja töötada siis välja järgnevad sammud.

Uus kontaktivõtmine KGB poolt toimus 28. jaanuaril 1961. Rebasele helistas omal ajal Eestisse saadetud mees, kes palus Rebase aadressi, mille julgeolekumees olla ära kaotanud. See oli märgiks, et KGB midagi plaanib.

7. aprillil 1961 viibis Rebane Heckmondwike'is kolonelleitnant Harald Riipalu matustel, kus kandis Ain Mere ja teiste Eesti sõjaväelastega Riipalu kirstu. Rebane ütles viimasena järelehüüde ja paigutas ka omalt poolt Riipalu sargale Eesti mulda. Rebane ütles oma sõnavõtus: Harald Riipalu kuulus kodumaale, mille eest ta sõjas võitles ja kelle huvisid ta ka paguluses kogu hingega kaitses. Seejärel kutsus ta leinalisi üles laulma Eesti hümni viimast salmi.

Samal aastal asus Rebane Saksamaale. Seal oli ta pikemat aega Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu peavolinik ja büroojuhataja Euroopas, lüües aktiivselt kaasa ka paljudes teistes ettevõtmistes.

Hjalmar Mäe aitas Rebasel leida töökoha Saksa luureteenistuses. Rebane asus elama Augsburgis Schmutterstrasse 20/1.

KGB vastuluurekeskus otsustas tööd Rebasega jätkata, et lõplikult otsustada küsimus tema koostööle kaasamise otstarbekusest või viia läbi Rebast kompromiteerivaid meetmeid operatiivmängu "Berkut" jt. baasil.

Augsburgis külastas Rebast eriülesannetega polkovnik Kanger. Rebane ja Kanger panid relvad nähtavalt lauale, et mõlemal oleks turvatunne suurem. Kanger lubas Rebasele amnestiat, kui ta kodumaale tagasi tuleb. Info sellest kohtumisest jääb hägusaks, et mitte enamat öelda.

Aastal 1964, kui toimusid Innsbrucki taliolümpiamängud, kutsuti Rebane sinna kohtuma oma sõbraga. Algul lubas Lääne-Saksa luuretalitus talle seal kaitse tagada, kuid viimasel hetkel löödi kartma poliitilist skandaali ning sõit neutraalsesse Austriasse keelati. Rebase kirjast Hjalmar Mäele selgub, et Austrias ootas teda kuuemeheline KGB grupp. Kuna kohtumist ei toimunud, tegi agent Rebasele ettepaneku kokku saada järgmisel suvel Soomes. Rebane ise tõlgendas seda KGB plaanina teda röövida.

Kohtumiseks oli antud kaks kohta. Rebane valis pakututest teise. Rebase mehed olid kohal ja jälgisid toimuvat. Sõber ilmuski. Sündmuspaik oli sisse piiratud viie vene keelt rääkiva mehe poolt. Kui kohtumisaeg möödas, sõitsid nad kuuekesi hotelli. Rebane arvas, et neil meestel võis olla ülesandeks kas kaitsta oma meest või võtta Rebane kinni Nõukogude Liitu viimiseks. Rebane kaldus viimase oletuse poole, mis ka kõike järgnevat arvestades tõele vastab.

Kuna Rebasel oli seal kaitse, oleks ta kinnivõtmisest tekkinud selline lärm, mis oleks varjutanud isegi olümpiamängud. Et Rebase kinnivõtmiseks olid KGB-l tõsised plaanid, sellele viitab ka küllakutse tulla Soome.

Ühe võimaliku versioonina võis KGB kavatseda Rebase Eestisse toimetada ja siin tema kui sõjakurjategija üle kohut pidada, sest­ Rebase värbamine oli ebaõnnestunud.

Novembris 1964 teatas Saksamaa Liitvabariigi valitsus, et lõpetab 1965. aasta maiks Teise maailmasõja sõjakurjategijate kohtuliku jälitamise nende kuritegude aegumise tõttu. Nõukogude Liidu valitsus vastas detsembris 1964 ägeda protestiga ning aprillis 1965 teatati, et võetakse tarvitusele kõik abinõud natslike sõjaroimarite paljastamiseks ja karistamiseks. See vallandas ka Eestis hoogsa kriminaalasjade algatamise sõjakurjategijate paljastamiseks.

27. märtsil 1965 alustati okupeeritud Eestis Rebase vastu tagaselja kriminaalasi. Kriminaalasja Rebase kohta kinnitas Eesti NSV KGB ülem kindralmajor August Pork. Uurijaks määrati KGB kapten Zõbin, kes pööras tähelepanu kahe ajajärgu uurimisele. Esiteks suvi 1941, mil Rebane võitles metsavennana Eestis ning sügis 1941 kuni talv 1942, kui Rebane pidas lahinguid partisanidega Leningradi oblastis.

Kapten Zõbin sattus kohe algul raskustesse, kuna dokumente Rebase kohta tal leida ei õnnestunud. Põhiliseks jäi süüdistus "(nõukogude) kodumaa reetmises", millele Zõbin lisas veel riikliku ja ühiskondliku vara riisumise ja pisiriisumise ning kehavigastuste tekitamise hingelise erutuse seisundis.

6. aprillil 1965 allkirjastas Zõbin otsuse, mille kohaselt tuleb Rebane vahi alla võtta, juhul kui ta peaks ilmuma NSVL territooriumile. Selles dokumendis olid juba uued paragrahvid. Nüüd süüdistati Rebast lisaks "kodumaa reetmisele" diversioonis, kahjurluses, nõukogude vastases agitatsioonis ja propagandas ning riikliku saladuse avaldamises.

Kõigepealt võttis Zõbin luubi alla suvesõja 1941 ehk Rebase tegevuse metsavennana. 1965. aasta aprilli esimese nädala lõpuks oli KGB küsitlenud mitukümmend tunnistajat ning tehtu kokkuvõtteks leidis Zõbin: juunis-augustis 1941 sooritas Rebase juhitud bandiitlik rühmitus rea nõukogude aktivistide tapmisi, relvastatud kallaletunge täitevkomiteedele, autotranspordile inimestega ja Nõukogude armee üksuste vastu.

Kriminaalasja ei avalikustatud, kuna ei suudetud tõestada sõjakuritegusid.

Juunis 1975 sai Rebane teada, et 9. mail 1945 oli talle otsustatud anda Raudristi Rüütlirist tammelehtedega. Sügisel andis Rüütliristikandjate Koondise esimees kindral Hubert Lamey talle tammelehed pidulikult üle.

Enne surma põletas Rebane kogu oma kirjavahetuse.

Surm

Rebase haud Tallinna Metsakalmistul

Alfons Rebane suri Augsburgi haiglas 8. märtsil 1976 kell 6:30 hommikul kopsuvähki.

Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhofi krematooriumis Augsburgis. Kohal oli Bundeswehri Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister Georg Leberit. Matusetalituse pidas Müncheni eesti koguduse õpetaja Eduard Soosaar. Ta valis jutluse motoks apostel Pauluse kirja Timoteusele: Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksud lõpetanud, ma olen usu säilitanud.

Kindral Hubert Lamey tuletas meelde lahinguid Novgorodi all ja Eestis. Ta rääkis: Hüvasti, relvavend. Mine nüüd sinna nähtamatusse, suurde armeesse, kuhu sa oled ära kutsutud ja kus ootavad ees tuhanded sõbrad, kes sinule vastu sirutavad oma käed.

Eesti Vabariigi välisesinduste poolt tõi järelehüüde Elmar Reisenberg, kes tuletas meelde, et Alfons Rebane kogu oma elu aeg võitles õiguse, vabaduse ja Eesti eest.

Suvel 1999 maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule.

Rebane väejuhina

Rebasel oli suurepärane taktikaline mõistus, mis avaldus eriti kaitsel ja piiramisrõngastest väljamurdmisel. Teises Laadoga lahingus, lahingutes 1944. aasta jaanuaris ja Narva jõel õnnestus Rebasel positsioonid maskeerida, vältides sellega üksuste sattumist vastase tule alla ja kindlustades lahingu võidu.

Rebane ei seganud tihti oma alluvate töösse, jättes neile täieliku tegutsemisvabaduse. Kui see mõnikord oli vastuolus Rebase plaanidega, andis ta sõbralikult seletust asja parandamiseks.

Rebane püüdis lahingutes alati säästa oma mehi. Ta teadis Eesti inimressursi piiratust ja seetõttu iga mehe erilist väärtust.

Igal võitleval üksusel on tähtis tema võitlusmoraal. Seda hakkas Rebane aeglaselt, kuid pidevalt oma meestesse sisendama ja vormima. Saksa relvade käsitsemist ja sellega kaasnenud uut taktikat hakkas Rebane märkamatult ja süstemaatiliselt õpetama. Aastaks 1943 oli Rebase pataljon, mis tema saabumisel meenutas ühteliitmata partisaniüksust, kujunenud ühiseks tervikuks – tugeva moraaliga rindepataljoniks.

Autasud ja auastmed

Eesti autasud

• III klassi Kaitseliidu Valgerist

Läti autasud

• Aizsargi teeneterist

Saksamaa autasud

• Medal "Talvelahing Idas"
• II klassi hõbedane Idarahvaste Medal mõõkadega
• II klassi pronksist Idarahvaste Medal mõõkadega
• Hõbedane Jalaväe Rünnakmärk
• I klassi Lähivõitluspannal
• II klassi Raudrist
• I klassi Raudrist
• Raudristi Rüütlirist
• Raudristi Rüütlirist tammelehtedega

Auastmed

• Nooremleitnant, Eesti sõjavägi – 1929
• Leitnant, Eesti sõjavägi – 1933
• Oberleutnant, Wehrmacht – september 1941
• Kapten (Hauptmann), Wehrmacht – jaanuar 1942
• Major, Wehrmacht – juuni 1943
• Obersturmbannführer (kolonelleitnant), Relva-SS – august 1944
• Standartenführer (kolonel), Relva-SS – märts 1945

Mälestusmärgid

Esimene monument Rebasele rajati Kanadas Seedriorus. Algul plaaniti püstitada monument üksnes Rebasele, kuid hiljem lisati sellele ka Harald Riipalu, Paul Maitla ja Harald Nugiseksi nimed.

15. mail 2004 avati monument Rebasele Viitna lähedal, kohas, kust ta alustas oma sõjateed.

Mälestustahvliga on tähistatud temaga seotud paigad Lihulas, Viljandis ja Valgas.

22. juunil 2018 avatud mälestuskivi Mustlas. Mälestuskivi autor on Kalev Pehme. Foto: Sirle Sööt

22. juunil 2018 avati Alfons Rebase mälestuskivi Mustlas.

Tsitaadid Rebase kohta

Rebase rügemendi võitleja Heino Susi:

• "Talle meeldis meeletu ülemvõimu vastu teeriste kaitsta ja külasid vallutada ja vaenelasi kotti ajada ja kui vaja, ise koos oma sõduritega kotist välja murda, kui kõik ümberringi hävis. Aga seda ei mäleta keegi, et ta oleks olnud toores, jõi küll vahel ja ajas roppu juttu, aga see oli midagi muud. Kui oleks Vabadussõda, jäänuks Laidoner ja soomusrongide komandörid tema kõrval üpris haledasse valgusesse – selline rindevõitluse ekspert oli Alfons Rebane. Niisugust teist eesti sõjameest pole enne ega pärast teda sündinud."

Rebase sõjakaaslane dr. Eduard Simson-Kallas:

• "Alfons Rebane, Teise maailmasõja kõige legendaarsem eestlasest sõjamees, oli alati eestlane ja hää eestlane."

Eesti Vabariigi peaminister Mart Laar:

• "Rebane oli vapper Eesti sõjamees ning puudub igasugune alus teda mingites inimsusevastastes kuritegudes süüdistada."

Fakte

• Rebaselt küsiti, kus oli tema kõige suurem lahinguedu ja -saavutus, kas Volhovi all, Sinimägedes või Oderi ääres? Ta vastas:

"Kõige suurem lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt koos oma meestega tagasi!"

Kirjandus

• Voldemar Pinn. Kolonel Alfons Rebane: raamat mehest, kes sai Rüütliristi tammelehtedega sõja viimasel päeval. Haapsalu 1997.
• Valdur Jürissaar. Kahe rinde vahel: kolonel Rebasega idavõitlustes. Tartu 1997.
• Reino Hein. Kolonel Alfons Rebane 100. Tartu 2008.

Välislingid

• Leht Alfons Rebasest (arhiiviversioon)
• Kolonel Alfons Rebane, Waffen-SS-i Rüütliristi Tammelehtedega kavaler (saksa keeles)
• Rüütliristi Tammelehtedega kavaler kolonel Alfons Rebane
• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944

Ajaleheartikleid Alfons Rebase kohta

• Aavo Savitsch. "Alfons Rebane ja vanade lõukoerte pataljon" Sakala, 19. juuni 2004
• Aavo Savitsch. "Kolonel Alfons Rebane sõdis iseseisva Eesti nimel" Pärnu Postimees, 12. august 2005
• Aavo Savitsch. "Mees, kes keeldus Eestit kinkimast" Sakala, 17. juuni 2008
• Aavo Savitsch. "Kolonel Rebane 100" Delfi, 23. juuni 2008
• Aavo Savitsch. "Mälestati legendaarset Eesti sõjameest" Kultuur ja Elu

Eelnev Puudub	Virumaa Omakaitse ülem 11. august 1941 – 1. september 1941	Järgnev ?
Eelnev Major Julius Ellandi	Eesti Pataljon 658 ülem august 1942 – aprill 1944	Järgnev Pataljon saadeti laiali
Eelnev Puudub	47. Relva-SS Grenaderirügemendi 2. pataljoni ülem aprill 1944 – oktoober 1944	Järgnev ?
Eelnev Kolonel Juhan Tuuling	46. Relva-SS Grenaderirügemendi ülem oktoober 1944 – 9. mai 1945	Järgnev Rügement läks laiali
Eelnev Brigadeführer Franz Augsberger	20. eesti Relvagrenaderide SS-diviisi ülem 17. märts 1945 – aprill 1945	Järgnev Brigadeführer Berthold Maack