Aaria

See artikkel räägib muusika mõistest, rassi kohta vaata artiklit Aarja rass.

Natalia Kutateladze esitab George Bizet 1875. aastal loodud ooperi Carmen aariat (57. Concurs Internacional de Cant Francesc Viñas in 2020)

Aaria (itaalia keeles aria, 'õhk') on muusikažanr, millesse kuulub vormiliselt lõpetatud kas saatega või saateta lüüriline pala soolohäälele või -muusikainstrumendile.

Ooperis, oratooriumis, kantaadis või muus vokaalmuusika žanris võib aaria moodustada iseseisva osa.

17.-18. sajandil hakati aariaks nimetama ka vokaalmuusika mudelite järgi kirjutatud meloodilisi instrumentaalteoseid. Seetõttu on aaria ühtlasi ka instrumentaalmuusikažanr.

Iseseisvat lüürilist muusikateost, mis ei ole osa suuremast teosest, nimetatakse kontsertaariaks.

Ajalugu

14. sajandil nimetati aariaks mistahes väljendusrikast meloodiat ning see tähistas pigem esitusviisi. Aariat esitas tavaliselt üks laulja, kuid seda võis esitada ka üks instrument.

Aja jooksul omandas aaria lühikestest ja lihtsatest meloodiatest keerulisemaid vorme. Näiteks 17. sajandil kirjutati aariaid ABA-vormis. ABA-vormis aariat nimetatakse ka da capo-aariaks. Ooperis hakati aariaid klassifitseerima ka nende funktsiooni järgi, näiteks on olemas aria cantabile, aria agitata, aria di bravura jne.

19. sajandi keskpaigani olid paljud ooperid n-ö numbriooperid. Numbriooper koosnes aariatest, mille vahel paiknesid retsitatiivid.

19. sajandi keskpaigast muutus näiteks Richard Wagneri tegevuse tõttu populaarseks läbikomponeeritud ooperistiil, mille üheks omaduseks on võimatus eristada iseseisvaid aariaid.

Inglise keeles tähistab sõna 'aaria' sarnaselt sõnaga air ühest küljest meloodiat ning teisest küljest ka tehnilises või stilistilises mõttes maneeri või meetodit. Teisel puhul kasutati seda sõna näiteks koos geograafilise tähise (näiteks aria (alla) napoletana) või esteetilise kvaliteediga (näiteks lugu 'hea' või 'halva' aariaga).

Vaata ka