Lotringi hertsogkond
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2013) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
|
(Ülem-)Lotringi hertsogkond 959–1766 | |||||
  Lipp
Vapp
| |||||
.svg) Lotringi hertsogkond (roosa) Prantsusmaal. | |||||
| Valitsusvorm | vasallvürstkond | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Osa | Saksa-Rooma riik, Prantsusmaa | ||||
| Pealinn | Nancy | ||||
| |||||
Lotringi hertsogkond (prantsuse Lorraine; saksa Lothringen), algselt Ülem-Lotring (Haute-Lorraine; Oberlothringen), oli hertsogkond, mis kattub laias laastus tänapäevase Lorraine piirkonnaga Kirde-Prantsusmaal. Osi endisest hertsogkonnast on nüüd ka Belgias, Luksemburgis ja Saksamaal. Ajalooline pealinn oli Nancy. Teised tähtsad keskused olid Metz, Verdun ja Épinal.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Lotharingia
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Lotharingia
Lotringi eelkäija Lotharingia oli sõltumatu Karolingide kuningriik Lotringi kuningas Lothar II (855–869) võimu all. Selle territoorium oli algselt 843. aasta Verduni lepinguga loodud Kesk-Frangi riigi osa, kui Karolingide keisririik jagati Ludwig Vaga kolme poja vahel. Kesk-Frangi riik eraldati keiser Lothar I-le, kutsuti seetõttu Lotharii Regnum. Pärast tema surma aastal 855 jagati see edasi kolme ossa, millest tema poeg Lothar II võttis põhjapoolseima. Tema riik koosnes siis suuremast territooriumist, mis ulatus Burgundia krahvkonnast lõunas kuni Põhjamereni. Prantsuse keeles sai see ala tuntuks kui Lorraine, samas saksa keeles sai see lõpuks tuntuks kui Lothringen. Alemanni keeles, mida kord Lotringis räägiti, tähendab -ingen-sufiks omandit; seega ülekantud tähenduses võib "Lotharingen" tõlkida kui "Lotharile kuuluv maa".
Kui Lothar II pärijateta suri, jagati tema territoorium 870. aasta Meersseni lepinguga Ida- ja Lääne-Frangi riigi vahel ning läks 880. aasta Ribemonti lepinguga lõpuks tervikuna Ida-Frangi võimu alla. Pärast Ida-Frangi Karolingide hääbumist seoses Ludwig III Lapse surmaga aastal 911 kinnistas Lotharingia end taas kord Lääne-Frangi riigiga, kuid vallutati aastal 925 Saksa kuninga Heinrich I Linnupüüdja poolt. Olles konfliktis oma rivaali Hugues Suurega, loobus Prantsusmaa kuningas Louis IV aastal 942 kõigist nõudmistest Lotharingiale.
Ülem-Lotringi hertsogkond
[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 953 nimetas Saksa kuningas Otto I oma venna Brun Suure Lotharingia hertsogiks. Aastal 959 jagas Brun hertsogkonna Ülem- ja Alam-Lotringiks, mis muutus jäävaks pärast tema surma aastal 965. Ülem hertsogkond oli jõge pidi kaugemal "üleval", see tähendab, et oli sisemaal ja lõuna pool. Ülem-Lotringit kutsuti alguses Moselle'i hertsogkonnaks, nii ametlikes dokumentides kui ka rahvapärimuses, ja selle hertsog oli dux Mosellanorum. Lotharingia Superioris ja Lorraine kasutamine ametlikes dokumentides algas hiljem, umbes 15. sajandil. Esimene hertsog ja Bruni esindaja oli Friedrich I Barist, Bruni õe Saksi Hadwigi väimees.
Alam-Lotring lagunes mitmeks väiksemaks territooriumiks ja vaid tiitel "Lothier hertsog" säilis, seda kandis Brabanti ja Alam-Lotringi hertsog. Pärast seda, kui Moselle'i hertsogkond läks René d'Anjou valdusse, kasutati jälle nime "Lotringi hertsogkond", vaid tagasiulatuvalt kutsuti "Ülem-Lotringiks". Tol ajal eraldus juba mitmeid territooriume, nagu Luksemburgi krahvkond ja Trieri peapiiskopkond või Bari krahvkond ning Verduni, Metzi ja Touli "Kolm piiskopkonda".
Keisririigi ja Prantsusmaa vaheline piir jäi suhteliselt stabiilseks läbi kogu Keskaja. Aastal 1301 sai Bari krahv Henri III oma maade (Barrois mouvant) lääeosa läänina Prantsusmaa kuningalt Philippe IV-lt.
1430 suri Bari hertsogkonna viimane valitseva dünastia meesliinis hertsog Ludwig. Bar läks tema kaugele sugulasele René I-le, kes oli abielus Lotringi hertsoginna Isabellaga. Aastal 1431 päris paar Lotringi. René surmaga aastal 1480 läks Bar tema tütrele Jolandele ja selle pojale René II-le, kes oli ka Lotringi hertsog. Burgundia hertsog Charles Südi võitles aastal 1475 Lotringi hertsogkonna pärast, kuid võideti lõpuks ja tapeti Nancy lahingus (1477).
Aastal 1482 vallutas Lotringi hertsog Virtoni prévôté, Luksemburgi hertsogkonna osa, ja annekteeris selle. Aastal 1484 andis Prantsusmaa kuninga Charles VIII regent, hertsog Pierre II de Bourbon Lotringi hertsogile Bari hertsogkonna ametlikult. Oma viimases testamendis aastast 1506 määras René, et Bari ja Lotringi hertsogkondi ei tohi kunagi eraldada. Kaks hertsogkonda jäid jäädavalt personaaluniooni.
Kuigi keisriväed olid Schmalkaldeni Liidu protestantide vägede üle võidukad Schmalkaldeni sõjas (1546–1547), purustades ketserluse Rooma paavsti jaoks, levisid Martin Lutheri ideed üle keisririigi nii, et neid ei saanud füüsilise jõuga maha suruda. Kuid 15. mail 1548 dikteeris Karl V, tundes end oma võimu tipul, Augsburgi interimi, et valmistada ette protestantide taasühendamist katoliku kirikuga. Edikt põhjustas aastal 1552 protestantlike vürstide uue mässu, seekord juhtis seda Saksimaa kuurvürst Moritz ja toetas kuningas Henri II. Karl V pidi ülekaalukate luterlike vägede eest põgenema ja interimi Passau rahuga katkestama. Aastal 1552 loovutasid mitmed mässulised protestantlikud riigivürstid Saksimaa kuurvürsti Moritza juhtimisel Chambordi lepinguga Verduni, Metzi ja Touli piiskopkonnad Prantsusmaa kuningale Henri II-le tema toetuse eest.
17. sajandil hakkasid Prantsuse kuningad himustama Lotringit. Kui keiserlik keskvõim Kolmekümneaastase sõja jooksul lagunes, nõudis peaminister kardinal Richelieu aastal 1641 hertsogkonna okupatsiooni. Prantsusmaa pidi selle pärast 1648. aasta Vestfaali rahu taas vabastama, kuid Prantsusmaa võitis siiski mitmeid positsioone Elsassis, Lotringist idas. Aastal 1670 tungisid prantslased taas sisse, sundides hertsog Charles V Viini maapakku põgenema, kus ta sõlmis tugevad sidemed keiserlike Habsburgidega. Prantsusmaa okupeeris hertsogkonda peaaegu 30 aastat, andes järele vaid Rijswijki rahule, mis lõpetas aastal 1697 Pfalzi pärilussõja. Hispaania pärilussõja ajal okupeeriti Lotringi osi, sealhulgas pealinn Nancy, taas Prantsusmaa poolt, kuid hertsog Léopold jätkas valitsemist Lunéville'i lossist.
Aastal 1737, pärast Poola pärilussõda, oli Lotring osa kokkuleppest Prantsusmaa, Habsburgide ja Lotringi Vaudémonti dünastia vahel: hertsogkond anti endisele Poola kuningale ja Prantsusmaa kuninga Louis XV äiale Stanisław Leszczyńskile, kes vaatamata Prantsuse toetusele kaotas Poola pärilussõjas Venemaa ja Austria toetatud kandidaadile. Lotringi hertsog François Stephane, kihlatud keisri tütre Maria Theresiaga, sai kompensatsiooniks Toscana suurhertsogkonna, kus viimane Medici valitseja oli hiljuti ilma järglasteta surnud. Prantsusmaa lubas ka toetada Maria Theresiat Habsburgide valduste pärijana Pragmaatilise sanktsiooniga. Leszczyński sai Lotringi arusaamisega, et see langeb pärast tema surma Prantsuse kroonile. Kui Stanisław 23. veebruaril 1766 suri, annekteeriti Lotring Prantsusmaa poolt ja muudeti provintsiks.
Prantsusmaa ja Saksamaa vahel
[muuda | muuda lähteteksti]Lorraine jäi Prantsusmaa osaks, kuid selle põhjaosa Moselle koos Elsassiga, suuresti saksakeelsed piirkonnad, annekteeriti äsjaloodud Saksa keisririigi poolt pärast Prantsuse-Preisi sõda ja prantsuse keel keelati. Territooriume ei annekteeritud ühessegi keisririigi osariiki ega organiseeritud eraldi osariigiks, vaid valitseti otse Saksa keisri poolt nimetatud kuberneri poolt kui Reichsland Elsass-Lothringen. Elsass-Lotring jäi Saksamaa osaks kuni Esimese maailmasõja lõpuni, kui Prantsusmaa okupeeris ala ja annekteeris selle. Poliitikud keelasid saksa keele kasutamise ja nõudsid prantsuse keelt, samuti piirkonda pärast 1871 kolinud sakslaste väljasaatmist.
Aastal 1940 taasannekteeris Kolmas Riik Elsass-Lotringi Teise maailmasõja ajal, kombineerides Moselle Saarimaaga ja Elsassi Badeniga. Prantsuse keel keelati taas ära ja haridus Saksa koolides tehti kohustuslikuks. Sõjas laastatud ala tagastati Prantsusmaale novembris 1944. Võitluste tõttu piirkonnas on Lorraine koduks suurimale Ameerika sõjakalmistule Prantsusmaal, Cimetière américain de Saint-Avold.
Kultuur
[muuda | muuda lähteteksti]Piirkonnas on säilinud kaks regionaalkeelt.
Lotringi-frangi murre, prantsuse keeles tuntud kui francique või platt (lorrain), on saksa keele murre, mida räägib vähemus piirkonna põhjaosas. See erineb naabruses kõneldavast elsassi murdest, kuigi neid kahte aetakse sageli segi. Kummalgi ei ole mingil moel ametlikku tunnustust.
Lorrain on romaani murre, mida räägib vähemus piirkonna lõunaosas.
Sarnaselt enamiku Prantsusmaa regionaalkeeltega (nagu bretooni, frankoprovensaali, elsassi ja baski) on lorrain ja lotringi-frangi murre suuresti asendunud prantsuse keelega seoses kohustusliku avaliku koolihariduse tekkega 19. ja 20. sajandil.
Lorraine'iga seotud toiduained ja -nõud on quiche lorraine, Mirabelle'i ploomid, baba au rhum, bergamotid, makroonid ja madeleine'i koogid.