Ülekreekaline Sotsialistlik Liikumine
| Ülekreekaline Sotsialistlik Liikumine | |
|---|---|
| Πανελλήνιο Σοσιαλιστικό Κίνημα | |
 | |
| Asutamine | 1974 |
| Peakorter | οδός Ιπποκράτους 22, Ateena |
| Ideoloogia | sotsiaaldemokraatia |
| Europarlamendi fraktsioon | Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon |
| Koduleht | http://www.pasok.gr |
Ülekreekaline Sotsialistlik Liikumine (Πανελλήνιο Σοσιαλιστικό Κίνημα), tuntud akronüümi PASOK (ΠΑΣΟΚ) järgi, on Kreekas tegutsev sotsiaaldemokraatlik erakond.[1]
Erakond asutas 3. septembril 1974 Andréas Papandréou. 1981. aasta valimistel sai PASOK-ist esimene vasakpoolne partei, mis Kreeka parlamendis enamuse võitis.
PASOK on Sotsialistliku Internatsionaali,[2] Progressiivse Alliansi[3] ja Euroopa Sotsialistide Partei liige.[4] Euroopa parlamendis kuuluvad PASOK-i liikmed sotsiaaldemokraatide fraktsiooni.
PASOK-i tunnusvärv on roheline.
PASOK oli aastakümneid parempoolse Uue Demokraatia kõrval üks kahest Kreeka poliitika olulisemast erakonnast, kuid kuna Geórgios Papandréou valitsus viis võlakriisi tingimustes välislaenude saamise nimel läbi ulatusliku kärpeprogrammi, on PASOK-i toetajate hulk drastiliselt vähenenud.
2014. aasta novembri seisuga käärivad erakonnas pinged. Toetus on madal ja erakonna eelmisel ja praegusel juhil on tulevikust erinev nägemus. Praegune liider Evángelos Venizélos on teinud ettepaneku luua PASOK-i baasil uus erakond Demokraatlik Partei.[5] Geórgios Papandréou on teatanud soovist korraldada erakorraline parteikongress ja nõuab uue esimehe valimist.[6]
Algus
[muuda | muuda lähteteksti]
Erakond asutati 1974. aastal, mil lõppes aastatel 1967–1974 valitsenud sõjaväelise režiimi võim ja taastati demokraatia. Erakonna asutajaks oli Andréas Papandréou, kelle liberaalist isa Geórgios Papandréou seenior oli olnud kolmekordne peaminister. Papandréou vastandus oma isa ideoloogilisele pärandile ja identifitseeris end avalikult sotsialisti, mitte liberaalina. PASOK-i asutamisel lähtuti motost "Riiklik iseseisvus, rahva suveräänsus, sotsiaalne emantsipatsioon, demokraatlik protsess".
1974. aasta novembris toimunud parlamendivalimistel sai PASOK 13,5% häältest ja 15 kohta 300-kohalises parlamendis. 1977. aasta novembris toimunud valimiste tulemuseks oli 92 kohta ja PASOK sai peamiseks opositsiooniparteiks.
1981. aasta oktoobris toimunud valimistel saavutas PASOK ülekaaluka võidu. Erakonda toetas 48% hääletanutest, mis tähendas 173 parlamendikohta. Moodustati esimene sotsialistlik valitsus pärast 1924. aastat. Kuigi Papandréou oli kampaania ajal lubanud Kreeka NATO-st ja Euroopa Majandusühendusest välja juhtida, muutis ta parteikaaslaste tungivate palvete tulemusel meelt. Papandréoust sai osav läbirääkija, kes oskas EMÜlt toetusi ja abirahasid välja rääkida. Näiteks 1985. aastal ähvardas ta avalikult Jacques Delorsi, et paneb Hispaania ja Portugali ühendusega liitumisele veto, saavutades niimoodi Kreekale rohkem abiraha.[7]
1985. aasta juunis toimunud valimistel saadi 46% häältest ja 161 parlamendikohta ehk saavutati parlamendienamus teiseks võimuperioodiks. 1986. aastal muutis PASOK-i valitsus Kreeka põhiseadust, mille tulemusel vähendati presidendi rolli ja suurendati peaministri ja valitsuse võimu. Lisaks sellele loeti ilmaliku abielu sõlmimine võrdselt kehtivaks kirikliku laulatusega, tunnustati Teise maailmasõja ajal tegutsenud vasakpoolset teljeriikide vastu võidelnud vastupanuliikumist, vasakpoolsetele vastupanuvõitlejatele anti riigipensionid, 1946–1949 kestnud Kreeka kodusõja poliitpõgenikele anti luba Kreekasse naasta, loodi riiklik tervishoiusüsteem, tühistati mitmed sõjajärgsest kommunismivastasest ajast pärinenud repressiivsed seadused, tõsteti palku, aeti iseseisvat mitmedimensioonilist välispoliitikat, võeti vastu naiste õigusi tugevdanud seadusi ja saadeti laiali Kreeka sandarmeeria.[8]
1988. aasta lõpuks PASOK-i valitsuse populaarsus vähenes – ajakirjandus teavitas mitme ministri, teiste seas Papandréou võimalikust seotusest korruptsiooniga, valitsus pidi kulusid kärpima ja Papandréou maadles terviseprobleemidega. 1989. aasta juunis toimunud valimistel sai PASOK 40% ja Uus Demokraatia 44,3% häältest. Et PASOK oli enne valimisi valimisseadusandlust muutnud, oli võiduparteil uue seaduse järgi enamusvalitsuse moodustamine varasemast raskem. Ka 1989. aasta novembris toimunud valimiste tulemus oli liiga tasavägine. 1990. aasta aprillis toimunud valimised võitis Uus Demokraatia, kuid hoolimata 7 protsendini küündinud edust saadi 300-kohalises parlamendis 152 kohta (PASOK oli 1985. aasta valimistel väiksema võiduprotsendi juures saanud rohkem kohti). PASOK-il oli parlamendis 121 kohta.
Opositsioonis olemise ajal mõisteti Papandréou Kreeta Panga skandaali asjus õigeks. 1993. aasta valimistel andis 47% hääletanutest oma hääle PASOK-ile, mis tähendas ka valimisvõitu ja Papandreou naasmist peaministrikohale. 1995. aastal hakkas Papandreou tervis alla käima ja erakonnas kääris võimuvõitlus.
"Moderniseerumine"
[muuda | muuda lähteteksti]1996. aasta jaanuaris astus Andréas Papandréou pärast kolme kuud haiglas olekut peaministrikohalt tagasi. Pool aastat hiljem ta suri. Tema järglaseks PASOK-i esimehe kohal sai Kóstas Simítis, kes esindas PASOK-i euroopameelsemat tiiba. Simítis korraldas avalikkuselt mandaadi saamiseks uued valimised. 1996. aasta valimised võitis PASOK 41,5% häältega. Simítise juhtimise aja kaheks eredamaks saavutuseks loetakse 2004. aasta suveolümpiamängude korraldamisõiguse saamist 1997. aasta septembris ja 2001. aastal eurotsooni liikmeks saamist hoolimata sellest, et riigi rahandus ei vastanud 1998. aastal konvergentsikriteeriumitele. 2000. aasta aprilli valimistel võttis PASOK 43,8% häältega parlamendis 158 kohta ja Simítis jäi teiseks ametiajaks peaministriametisse.
7. jaanuaril 2004 astus Simítis PASOK-i juhi kohalt tagasi. Erakonna toetus töölis- ja keskklassi kreeklaste hulgas oli vähenenud ja juhivahetusega sooviti suurendada partei võimalusi järgmistel valimistel. Erakonna uueks juhiks sai Andréas Papandréou poeg Geórgios Papandréou. 7. märtsil 2004 toimunud valimised võitis siiski parempoolne erakond Uus Demokraatia. Paljude valijate hinnangul oli PASOK liiga kaua võimul olnud. Parteile heideti ette laisaks ja korrumpeerunuks muutumist ja samuti algsetest progressiivsetest majanduslikku võrdsust rõhutanud põhimõtetest taganemist. PASOK suundus pärast 11 aastat võimul olemist 40,55% häälte ja 117 parlamendikohaga opositsiooni.
2007. aasta valimised
[muuda | muuda lähteteksti]16. septembril 2007 võitis Kóstas Karamanlíse juhitud Uus Demokraatia 152 kohaga parlamendis napi enamuse. PASOK-i poolt hääletas 38,1% valijatest, mis tähendas 102 parlamendikohta. PASOK-i jaoks oli tegemist üle pika aja kõige nõrgema tulemusega. Jätkati opositsioonis.
2009. aasta valimised
[muuda | muuda lähteteksti]2009. aasta oktoobris toimunud üldvalimistel saavutas PASOK ülekaaluka võidu. PASOK-i poolt hääletas 43,92% valijaist (Uue Demokraatia poolt 22,48%) ja saadi 160 parlamendikohta (Uue Demokraatia 91 koha vastu). 2011. aasta novembriks oli PASOK-i parlamendliikmete arv mitmesuguste liikmesusmuudatuste tõttu vähenenud 152-ni.
2011. aasta oktoobris läbi viidud küsitluse[9] andmetel oli 92% vastanutest valitsuses pettunud – valitsus oli finantskriisi tingimustes läbi viinud ulatusliku kärpeprogrammi. Vaid 5% küsitletutest uskus, et PASOK-i valitsus oleks Kreeka jaoks järgmistel valimistel parim. PASOK osutus parteiks, millesse suhtuti kõige negatiivsemalt. 76% küsitletutest vastas, et suhtub PASOK-isse negatiivselt. Valimistel hääletanuks PASOK-i poolt 22,5% küsitletutest, mis tähendanuks 53–77 parlamendikohta.
2012. aasta valimised
[muuda | muuda lähteteksti]2009–2012 valitsemisperioodil keerulisest majandusolukorrast tingituna vastu võetud rasked otsused tõid kaasa suure kaotuse toetusprotsentides. Ametist lahkuva koalitsiooni suurima erakonna PASOK häältesaagiks jäi 13,18% ja 41 parlamendikohta.[10]
Pärast 6. mail 2012 toimunud valimisi volitas president Károlos Papoúlias Uue Demokraatia juhti Antónis Samarást koalitsioonivalitsust moodustama. 7. mail loobus Samarás üritamast ja president andis valitsuse moodustamise ülesande radikaalvasakpoolse SYRIZA parlamendifraktsiooni juhile Aléxis Tsíprasele, kellel samuti ei õnnestunud valitsust moodustada. Seejärel luhtus PASOK-i juhi Evángelos Venizélose katse valitsust moodustada. Venizélos sai PASOK-i esimeheks 2012. aasta märtsis, mil kandideeris partei esimehe valimistel ainukese kandidaadina. Papandréou oli liiga ebapopulaarne, et jätkata.[11]
2012. aasta juunis toimunud kordusvalimistel oli PASOK-i toetus veelgi väiksem. Ebapopulaarsust on seletatud sellega, et peaminister Papandréou oli kirjutanud alla IMFi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga esitatud memorandumile. PASOK-i toetus oli läbi aegade madalaim – 12,28%. Sellegipoolest liitus PASOK peaminister Samaráse juhitud koalitsiooniga, kuhu kuulusid ka Uus Demokraatia ja sotsiaaldemokraatlik Demokraatlik Vasakpartei.
Muutused ideoloogias
[muuda | muuda lähteteksti]Asutamise ajal oli PASOK radikaalne marksismist inspireeritud erakond, mis taotles Kreeka sõjalistesse liitudesse kuuluvuse lõpetamist ja riigi aktiivset sekkumist majanduse korraldamisse. Praeguseks on see muutunud peavoolu sotsiaaldemokraatlikuks parteiks.[12]
Andréas Papandréou juhtimise all suurendati märgatavalt palku ja kapitali kasv oli progressiivselt maksustatud. Partei juhtkond ja liikmeskond olid NATO ja Euroopa Majandusühenduse suhtes kriitiliselt meelestatud, kuid see suhtumine muutus. Andréas Papandréou soovis maailma, kus võim ja jõukus poleks koondunud vaid USA kätte.
Kóstas Simítis esindas tsentristlikku vasakpoolsust ja asus parteid uuendama, muutes erakonna sotsiaaldemokraatlikuks. Aeti ranget eelarvepoliitikat, erastati riigiettevõtteid ja laiendati maksubaasi, nihutades maksukoormust madalapalgaliste suunas. Nende meetmete tõttu kaotas erakond 2004. aasta valimistel. Võimule tulnud Uue Demokraatia juhitud valitsus ajas aga täiel määral neoliberaalset poliitikat, mistõttu PASOK pöördus uue liidri Geórgios Papandréou juhtimisel tagasi vasakule. Viis aastat hiljem triumfeeriti 2009. aasta valimistel, kuid 2010. aastal avastati, et eelarvepuudujääk oli hiiglaslikuks ja hallatamatuks paisunud. Kreeka seisis silmitsi maksejõuetusega – võimetusega rahastada võlgade tagasimakseid ja laenata valitsuse kohustuste täitmise tarbeks. Seetõttu pidi Kreeka kiiresti IMFilt ja Euroopa Keskpangalt suuri summasid laenama ja Euroopa Liidu nõudel asuti läbi viima neoliberaalseid kärpepakette. Kärpepaketid tähendasid riigiettevõtete edasist erastamist, palgakärpeid ning töölis- ja keskklassi kuuluvate inimeste suuremat maksustamist.
Erakonna juhid
[muuda | muuda lähteteksti]- Andréas Papandréou (1974–1996)
- Kóstas Simítis (1996–2004)
- Geórgios Papandréou (2004–2012)
- Evángelos Venizélos (2012–...)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Ari-Veikko Anttiroiko & Matti Mälkiä (2007). Encyclopedia of Digital Government. Idea Group Inc (IGI). lk. 398.
- ↑ MEMBER PARTIES of the SOCIALIST INTERNATIONAL
- ↑ Expected participants of the second Progressive Alliance Conference in Leipzig
- ↑ "PES: Full Member Parties". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. juuli 2015. Vaadatud 27. novembril 2014.
- ↑ PASOK’s sun is fading away. Long Live "Democratic Party"?. Keep Talking Greece. 03.11.2014.
- ↑ Open war in PASOK as Papandreou demands leadership elections. Times of Change. 22.11.2014.
- ↑ Richard Clogg. Parties and Elections in Greece. 1987.
- ↑ Richard Clogg. a Concise History of Greece. 2002.
- ↑ "Πολιτικό Βαρόμετρο 95 – Οκτώβριος 2011". Public Issue. Oktoober 2011
- ↑ Greece set for deadlock after vote against austerity. en.europeonline-magazine.eu. 07.05.2012.
- ↑ PASOK: Papandreou Goes, Venizelos Comes. Keep Talking Greece. 17.03.2012.
- ↑ PASOK. Encyclopaedia Britannica.