Trompet

Trompet
	Trompet
Liigitus	Puhkpillid (vaskpuhkpill) / Aerofonid
Diapasoon
Sugulaspillid
	Kornet

Trompet on kõrgeima registriga vaskpuhkpill. Trompetid on ühed vanimad muusikainstrumendid, mis eksisteerisid juba 1500 aastat eKr. Trompeteid valmistatakse valgevasest. Valgevasest toru painutatakse kaks korda, et saavutada pikergune kuju. Heli tekitatakse puhudes õhku läbi huulte, tekib "sumisev" heli, mis tekitab helilained õhujoas trompeti sees.

Trompeteid on mitu tüüpi; kõige tavalisem on B♭- häälestusega instrument. Trompeti eellastel ei olnud ventiile, aga tänapäevasel trompetil on kas kolm pumpventiili (Perinet' trompet) või kolm pöördventiili (Saksa trompet). Iga allavajutatud ventiil suurendab õhujoa pikkust, seega madaldab helikõrgust.

Trompetit kasutatakse paljudes muusikaliikides, kaasa arvatud klassikalises muusikas ja džässis.

Muusikut, kes mängib trompetit, nimetatakse trompetimängijaks ehk trompetistiks.

Ehitus

Trompeti toru on silindriline. See tagab särava, selge ja valju heli. Toru sisediameeter on väiksem huulikuava pool ja suurem kõlalehtri pool. Tegelikult on toru silindriline vaid keskosas. Ligikaudu võib toru jagada kolmeks võrdseks osaks: esimene osa on kooniline, aga laienemine on aeglane, teine osa on silindriline ja kolmas taas kooniline. Sisediameetri muutused peavad olema hoolikalt läbi mõeldud, et tagada korralik intonatsioon. Korneti ja flüügelhorni torud on koonilised kogu ulatuses ning nad tekitavad seetõttu mahedama tooni. Iseloomustava karakteristikuna kasutatakse toru sisediameetrit teise ventiili juures. See võib jääda vahemikku 0,430–0,472 tolli.

Nagu kõikide vaskpillide puhul, tekib heli õhu puhumisel läbi huulte, tekitades "sumiseva" heli huulikusse ja helilaine õhujoas. Mängija saab valida helikõrguse ülemtoonide reast, muutes huuleava suurust ja pinget suusõõrlihases. Huulikul on ringikujuline serv, mis pakub huulte vibreerimiseks hea keskkonna. Kohe serva järel on huuliku kauss, mis suunab õhujoa läbi palju pisema ava (kõri) ja laieneva tagaosa kaudu trompetisse. Nende huuliku osade mõõtmed mõjutavad heli kvaliteeti ja tämbrit ning mängukergust ja -mugavust. Üldiselt, mida sügavam ja laiem kauss, seda suurem helivaljus ja tumedam tämber.

Tänapäevastel trompetitel on kolm (mõnigatel juhtudel ka neli) pumpventiili. Esimene ventiil alandab helikõrgust terve tooni, teine alandab pool tooni ja kolmas poolteist tooni. Kui neljas ventiil on olemas, siis see alandab helikõrgust puhta kvardi jagu (viis pooltooni). See muudab instrumendi täielikult kromaatiliseks.

Trompeti häälestust saab muuta häälestuskrooni abil. Krooni välja tõmmates muutub häälestus madalamaks, sisse lükates kõrgemaks. Intonatsiooniprobleemide ja häälestuskrooni kasutuse vähendamiseks konstrueeris Renold Schilke häälestatava kõlalehtriga trompeti. Sedasi saab mängija pilli häälestada lehtri abil ning jätta häälestuskrooni peaaegu sisselükatuks, mis parandab intonatsiooni ja tunnetust.

Heli projektseeritakse lehtri kaudu. Lehtreid on valmistatud paljudest materjalidest, näiteks messing, punane messing ja vask. Tumedam messing tekitab soojema heli.

Tänapäevastel trompetitel on võimalik kompenseerida intonatsioonilisi puudusi mis tekivad helirea teatud nootidel. Enamasti on võimalik muuta esimese ja kolmanda ventiili krooni pikkust, tõmmates neid natuke välja. Selle jaoks on nende kroonide küljes rõngad, et seda saaks mängimise ajal lihtsalt ja kiiresti teha.

Ajalugu

Vanimad trompetid pärinevad 1500. aastast eKr või vanemast ajast, kuid need olid klappideta torupillid. Pronks- ja hõbetrompeteid on leitud Tutanhamoni hauakambrist. Samast ajast pärit trompetisarnaseid pille on leitud Skandinaaviast ja Hiinast. Neid mängiti, puhudes õhku läbi suletud huulte. Niimoodi tekkiv sumisev hääl tekitas trompeti sees olevas õhusambas seisulaine. Peruust on leitud umbes aastast 300 pärit trompeteid. Esimesi trompeteid ei kasutatud tänapäeva mõistes muusika tegemiseks, vaid märguandevahenditena sõjalistel ja religioossetel eesmärkidel.

Juba antiikajal hakati mõnes sõjaväes moodustama sõjaväeorkestreid, mis koosnesid peamiselt puhkpillidest ja trummidest. Nende eesmärk oli lisaks märguannete edastamisele sõjaväe moraali hoidmine lahingu ajal ja vastase hirmutamine. Vanad kreeklased trompeteid ei kasutanud, küll aga tegid seda etruskid, kellelt Vana-Rooma selle kombe üle võttis.

Muusikainstrumendina hakati trompetit kasutama renessansiajal. Sel ajal oli trompetil keerdus toru ilma klappideta. See võimaldas mängida korraga üheainsa seeria ülemtoone. Niisugust pilli nimetatakse naturaaltrompetiks. Trompeti kuldajaks nimetatakse barokki, kus kirjutati palju trompetisoolosid. 20. sajandil see tava taaselustati. Mozarti ja Beethoveni, isegi Brahmsi sümfooniaid mängiti originaalis naturaaltrompetitega.

14. sajandil leiutati liuguriga trompet, milles õhuvoolu teepikkust instrumendis muudeti liuguri liigutamisega. Liuguriga trompetist arenes välja tromboon.

Saksa päritoluga Rootsi helilooja Joachim Nikolas Eggert võttis trompeti 1807. aastal kasutusele sümfoonia partituuris, pärast seda kui trompetile lisati kolm pumpklappi eri helikõrguste mängimiseks. Tänapäeval valmistatakse ka pöördklappidega pille.

Tänapäeval kasutatakse trompeteid paljudes muusikastiilides. Näitena võib tuua klassikalise muusika, džässi, roki, bluusi, popi, ska, polka ja funk'i.

Vaata ka

Trompetist

Välislingid