2. Lennuväedivisjon
| 2. Lennuväedivisjon | |
|---|---|
| Tegev | 1930–1940 |
| Riik |
 Eesti Vabariik |
| Kuuluvus | Eesti sõjavägi |
| Haru | Eesti õhuvägi/Eesti Õhukaitse |
| Liik | õhuvägi |
| Suurus | divisjon |
| Tähtpäevad | 28. juuli |
| Lahingud | Eesti Vabadussõda |
| Ülemad | |
| Praegune ülem |
- Johannes Robert Sööt (1930–1931) Juhan Karl Fischer (1931–1939) Evald Döring (1939–1940) |
2. Lennuväedivisjon (kuni 13. maini 1939 Üksik Lennuväedivisjon nr. 2[1]) oli aastatel 1930–1940 eksisteerinud Õhukaitse koosseisu kuulunud Tartus paiknenud 2. diviisi operatiivalluvuses Eesti lennuväeosa.
21. mail 1939 jõustunud koosseisu järgi kuulusid divisjoni koosseisu staap, kaks salka, tehnika-, majandus-, sanitaarjaoskond ja divisjonikomando, kokku 103 meest. Salkades oli ette nähtud 4–7 ohvitseri (ülem, lendurid, lendurvaatlejad), 10–11 kaadriallohvitseri ja 3–4 lennukit.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Divisjon luges oma asutamiskuupäevaks 28. juulit 1919, mil 2. diviisi ülema käsutusse lendas luurelennukil DFW C.V nr 10 lendur Karl Haas vaatleja Jaan Schultziga. Lennuk hakkas paiknema Võru lähistel asunud Vana-Nursi lennuväljal, kuuludes algul 1. lennurühma, hiljem diviisi lennusalga nr. 1 koosseisu. Vabadussõja lõppedes kolis nelja lennuki suuruseks kasvanud lennusalk Tartusse Raadi lennuväljale.
Raadi lennuväljal paiknenud üksus kandis nimetusi Tartu lennurühm, eskadrill nr 1 ja eskadrill nr 5 kuni 1. juulil 1930 Lennuväerügement likvideeriti ning selle koosseisu kuulunud väeosad iseseisvusid. Tartus moodustati senise 5. eskadrilli baasil Üksik Lennuväedivisjon nr 2. Üksus oli varustatud Potez 25 luure- ja kergepommituslennukitega ning pidi sõja korral tegutsema 2. diviisi (mille staap asus samuti Tartus) operatiivalluvuses.
Potez 25 jäi üksuse peamiseks lennukitüübiks kuni 1937. aastani, mil need rahvusvahelisele relvaärimehele müüdi, kes need omakorda Hispaania Vabariigi valitsusele maha müüs. Ajutise lahendusena viidi Tartusse üle senini Rakveres asunud 1. Lennuväedivisjonis olnud Letov Š-228E luure- ja pommituslennukid. 1940. aastal jõuti kätte saada ka viis esimest (kaheteistkümnest tellitud) Henschel Hs 126 luurelennukit.
1939. aastal toimunud Õhukaitse koosseisude järjekordse ümberkorraldamise käigus kaotati kõigi lennuväedivisjonide nimetustest üksik ning nii hakkas ka Tartus asunud üksus kandma nimetust 2. Lennuväedivisjon.
1940. aastal, pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, paigutati divisjon Tartust ümber Jõgevale ja ta moodustas Jõgeva Garnisoni. Garnisoni ülem oli divisjoni ülem major Evald Döring, ajutised ülemad tema lähetusel või puhkusel oleku ajal major August Kitsapea ja major Alfred Patska.
Divisjon likvideeriti 1940. aasta sügisel pärast Eesti Vabariigi annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.
Ülemad
[muuda | muuda lähteteksti]- Johannes Robert Sööt,1930–1931
- Juhan Karl Fischer, 1931–1939
- Evald Döring, 1939–1940
Kasutatud lennukid
[muuda | muuda lähteteksti]- Potez 25, 1930–1937
- Hanriot HD.321, 1930–1935
- Avro 504R, 1932–1936
- PON-1a, 1937–1940
- Letov Š-228E, 1938–1940
- Henschel Hs 126, 1940
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. Aeg, mehed, lennukid. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001, lk 192.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Arvo Lennart Vercamer ja Toivo Kitvel. "Põhjakotkad 2. Eesti lennukid 1918. aastast kuni 1940. aastani.". Külim, Tallinn 2015
- Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). "Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani". Tallinn, 2011.