Work Text:
Nii palju rahvast ei olnud Õnne tänava omad kunagi korraga Morna linnas näinud kui sellel õnnetul laupäeval kirikust surnuaiale saalis. Ahvenas ja õde Elvine vist ainsatena olidki puudu kõigist Alma tuttavatest, rääkimata kõigist nägudest, keda tema ise ei oleks suutnud ka paremal päeval nimega kokku viia. Vanad ja noored, omad ja võõrad, maalt ja linnast – kõik olid viimast korda kokku tulnud. See oli ühekorraga liigutav ja valus vaatepilt: kus olid olnud pooled neist sõpradest, kui neil oli raske, ja kui palju oma kallist elust ja südamevaevast oli Johannes nende kõikide inimeste heaks andnud? Alma tundis ennast kogu selle rahva hulgas pisikesena, olgugi et tema koos Allaniga kõige ees kõndis ja et kõik need head tuttavad teda terve hommiku silmas ja südames pidasid.
Kõige paremini jäi kurvastajatest meelde Kergese Jürka oma sügava kraapsu ja pikkade näppude vahele litsutud mütsiloduga. Hea, et teine ise auku järele ei kukkunud, nii pikalt koogutas see mees vana sõbra juures. Üleni pisaratest märja näoga Ümera Ülo tegi vana kingsepa auks ühe kentsaka käeliigutuse ja halises omale nina alla midagi Aristothelesest ja elutarkusest.
Laine ulgus vahetpidamata oma sitsilise taskurätiku sisse, laenas seda vahelduseks oma vanamehele silmade pühkimiseks ja nuttis siis jälle. Kristjan vahtis löödult ainiti augu poole, näost hall ja väsinud. Küllap kahetses ta vanu tülinorimisi, küllap juba muretses ilmaasjade pärast, mida keegi talle enam vana filosoofi aruga ei osanud seletada, küllap oli tema nüüd oma päris ainukese tõelise sõbra kaotanud.
Piiritut kurbust ja haletsust õhkus tema suunas igast küljest, aga oma perele ei julgenud Alma üldse otsa vaadata. Kõik need ilusad noored inimesed, kellele Johannes oli jõuluvana mänginud ja keda nad kahekesi olid oma lasteks nimetanud, olid korraga nagu orvuks jäänud. Allanit rabas see kaotus kõvasti rohkem kui tema isa minek noores eas ja Alma sai alles nüüd kibeda kurbusega aru, kuidas Johannes tema pojale isa eest oli olnud.
Keegi ei paistnud tahtvat kuhugi minna, niivõrd armastatud mehega oli liiga raske hüvasti jätta. Puude vahel seisatas tuul nagu nõidusest ja igaüks kuulatas oma vaimusilmas mõnd vana kingsepa õpetussõna. Ja korraga lendas läbi rahva väike lõoke, tiirutas siristades haua kohal ja tõusis siis tagasi puu otsa.
Hauakünka peale hakati aegamisi värisevate kätega pärgi sättima. Laine oli toonud kimbu kärtspunaseid nelke. Aga Alma peod olid täis sinililli, Johannese kõige kallimaid, oma aia silmaterasid, mida ta ikka kevadeti oli tuppa toonud. Tol kevadel enne pulmi oli ta, just täpselt nagu iga kevade, esimese kimbukese Almale toonud, ise linnu poolt ära märgistatud. Alma tahtis kogu südamest selle mälestuse peale naerda, aga puhkes hoopis haledamalt nutma.
Lõpp