Luciano Pavarotti

Luciano Pavarotti (12. oktoober 1935 Modena, Itaalia – 6. september 2007 Modena, Itaalia) oli Itaalia lüürilis-dramaatiline ooperitenor.

Teda peetakse 20. sajandi kõige karismaatilisemaks^[viide?], professionaalsemaks^[viide?], edukamaks^[viide?] ja populaarsemaks tenoriks^[viide?]. Ta oli väga ilusa varjundirikka häälega laulja^[viide?], kes oli lisaks tuntud laitmatu diktsiooni ja suurepärase laulmistehnika poolest^[viide?]. Ta paistis silma muljetavaldava lavalolekuga^[viide?] ja rollide väljendusrikka esitamisega. Pavarottit on nimetatud kommertstenoriks, kuna ta osales paljude ooperite täispikkades helisalvestustes, plaadistas arvukalt ooperiaariaid ja ooperiduette ning esitas meelsasti popmuusikat. Tema plaadistusi on ostetud üle 100 miljoni eksemplari.

Ooperivälistes esinemistes paistis Pavarotti silma elurõõmu ja soojuse poolest. Ta esines üle maailma soolokontsertiga ning koos Hispaania tenorite Plácido Domingo ja José Carrerasega suure populaarsuse saavutanud kolm tenori triona. Pavarotti suhtles meelsasti ajakirjandusega ning oli sage esineja raadios ja televisioonis.

Noorus ja õpingud

Pavarotti isa Fernando oli pagar ja tenorist harrastuslaulja, ema Adele töötas sigarivabrikus. Lapsena mängis Pavarotti jalgpalli; ta oli Modena meeskonna väravavaht ja unistas elukutselise jalgpalluri karjäärist. Ema aga soovis, et pojast saaks kooliõpetaja. Isa juhendamisel harjutas Pavarotti noorukina seitse aastat laulmist, võttes eeskujuks tollaste Itaalia nimekate tenorite Beniamino Gigli, Giovanni Martinelli, Tito Schipa, Enrico Caruso ja Giuseppe Di Stefano helisalvestised. Üheksa-aastaselt hakkas noor Pavarotti koos isaga laulma väikese Modena kiriku kooris, mis võitis 1955. aastal Walesi rahvusvahelisel koorifestivalil esimese auhinna.

Tõsisemaid lauluõpinguid alustas Pavarotti alles 19aastaselt Arrigo Pola juures, kes oli Modena teatri elukutseline tenor. Seejärel jätkas ta õpinguid Mantovas Francesco Campogalliani juures, kes õpetas ka Pavarotti lapsepõlvesõpra, tulevast eliitsopranit Mirella Frenit, kellest sai hiljem Pavarotti lavapartner paljudes ooperites. Freni on rääkinud, et neil olnud imikutena üks ja sama amm, kuid Luciano olevat imenud ära suurema osa amme piimast. Dirigent Richard Bonynge on väitnud, et Pavarotti ei õppinudki kunagi nooti lugema.

Karjääri algus

Pavarotti võitis 1961. aastal rahvusvahelise lauljate võistluse (Concorso Internazionale). See andis talle võimaluse alustada kutselise tenori karjääri väikestes Itaalia provintsiteatrites. Pavarotti tegi teatridebüüdi 29. aprillil 1961 Reggio Emilias, kui astus Rodolfona üles Puccini ooperis "La bohème". Tema väljendusrikas lüüriline laulmine avaldas otsekohe muljet. 1961. aastal esines ta juba ka väljaspool Itaaliat, lauldes Rodolfo rolli Belgradis. 1963. aastal laulis Pavarotti Amsterdamis Edgardot ooperis "Lucia di Lammermoor", Viini Riigiooperis Mantua hertsogi Verdi ooperis "Rigoletto" ning Zürichis ja Londoni Covent Gardenis Rodolfot. Samal aastal astus esimest korda üles telesaates ning esines Hispaanias, Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias. 1964. aastal sai teoks Pavarotti esimene festivaliesinemine Glyndebourne'i ooperifestivalil, kus ta esitas Idamante aaria Mozarti ooperist "Idomeneo". 1965. aastal debüteeris ta Ameerikas (Miamis), lauldes "Lucia di Lammermooris" Joan Sutherlandi partnerina, kellega koos käis samal aastal ka väga menukal Austraalia ringreisil.

Läbimurre

1965. aasta esimene esinemine Milano La Scalas Rodolfo rollis tähendas Pavarottile juba läbimurret Itaalia tenorite eliiti, pärast seda järgnes üks kõrgelt koteeritud esinemine teisele. 1967. aastal laulis Pavarotti Montreali maailmanäituse kultuuriprogrammi kontserdil ning debüteeris San Francisco Operas (Rodolfona "La bohème'is"). 1968. aastal toimus tema esimene ülesastumine New Yorgis mainekas Metropolitan Operas – ikka oma tollases trumprollis Rodolfona. Kuigi esinemine oli väga edukas, sündis nn Pavarotti fenomen 17. veebruaril 1972, kui ta esitas Metropolitan Operas Tonio partii Donizetti ooperis "La fille du régiment" ("Rügemendi tütar"), millele järgnesid tohutud ja kauakestvad ovatsioonid. Ameeriklased käivitasidki tema omamoodi ooperi poplaulja sündroomi, mis levis kiiresti üle maailma ning saatis teda kuni karjääri lõpuni.

Teatrid ja rollid

Pavarotti karjäär ooperilavadel kestis 43 aastat. Selle aja jooksul laulis ta praktiliselt kõikides maailma juhtivates ooperiteatrites: Pariisi Rahvusooperis, Liceu ooperimajas Barcelonas, Chicago Lyric Operas, Rooma Teatro del'Operas, Veneetsia La Fenices, Buenos Airese Teatro Colónis, Covent Gardenis Londonis, Viini Riigiooperis, Brüsseli La Monnaies jm.

Pavarotti repertuaaris olid peaaegu kõik olulisemad tenorirollid:

Elvino ("La sonnambula")
Nemorino ("L’elisir d’amore")
Mantova hertsog ("Rigoletto")
Alfredo ("La traviata")
Rodolfo ("La bohème")
Cavaradossi ("Tosca")
Calaf ("Turandot")
Arturo ("I puritani")
Radamès ("Aida")
des Grieux ("Manon Lescaut")
Fernando ("La favorite")
Edgardo ("Lucia di Lammermoor")
Tebaldo ("I Capuleti e i Montecchi")
Arnold ("Guillaume Tell")
Orombello ("Beatrice di Tenda")
Fritz ("L’amico Fritz")
Enzo ("La Gioconda")
Manrico ("Il trovatore")
Othello ("Othello")
Pinkerton ("Madama Butterfly")
Rodolfo ("Luisa Miller")
Canio ("I pagliacci")
Faust ("Mefistofele")
Itaalia laulja ("Der Rosenkavalier")

1989. aastal lavastas Pavarotti Veneetsia La Fenices Donizetti ooperi "La favorite" ("Favoriit").

Tegevus väljaspool ooperiteatrit

Pavarotti oli kõrgelt hinnatud kontserdilaulja. 1991. aastal Londonis toimunud Hyde Parki vabaõhukontserdil oli tal 150 000 kuulajat, 1993. aastal New Yorgis Central Parkis 500 000 kuulajat ja 1994. aastal Pariisis Eiffeli torni juures toimunud kontserdil 300 000 kuulajat.

Aastatel 1990–2003 esines Pavarotti koos José Carrerase ja Plácido Domingoga 31 korral 15 riigis kolme tenori kontserdikavadega. Pärast lavategevusest loobumist töötas ta lauluõpetajana sünnilinnas Modenas, korraldas meistriklassi kursusi ning sai tuntuks kui noorte talentide toetaja.

1982. aastast korraldas Pavarotti rahvusvahelisi noorte lauljate võistlusi. Ta oli väljapaistev ja rahvusvaheliselt teenekas ooperi populariseerija ning Itaalia ja Napoli laulude esitaja.

Pavarotti helisalvestistes domineerib ooperimuusika, kuid arvukalt on ka jõulumuusika, Napoli, laste- ja poplaulude salvestisi. 1981. aastal ilmus Londonis tema ooperiaariatega duubelplaat "My Own Story".

Pavarotti sai tuntuks gurmaanina, mille tagajärjel olid tal suured probleemid kehakaaluga, mis peale terviseprobleemide mõjutas tema lavalist liikumist ja lavapartneritega suhtlemist.

Isiklikku

Pavarotti abiellus 1961. aastal Adua Veroniga. Neil sündis kolm tütart: Lorenza, Christina ja Giulia. Kooselu kestis 34 aastat; lahutusprotsess kestis 2002. aastani.

13. detsembril 2003 abiellus Pavarotti oma endise assistendi, endast 34 aastat noorema Nicoletta Mantovaniga, kellega oli suhtes olnud alates 1994. aastast. Nende tütar Alice oli sündinud sama aasta jaanuaris.

2002. aastal lõpetas Pavarotti 36 aastat kestnud sidemed oma mänedžeri Herbert Bresliniga, kes sellest solvununa avaldas kaks aastat hiljem raamatu "The King & I", milles tõi esile Pavarotti iseloomu varjukülgi.

Tähelepanuavaldused

Pavarotti sai arvukalt rahvusvahelisi auhindu ja muud tunnustust. 2001. aastal sai ta Washingtoni Kennedy kultuurikeskuse, UNHCRi Nanseni ja World Social Awardi auhinna. 16. oktoobril 2004 Washingtonis toimunud galakontserdiga (kohal viibis president Bush abikaasaga) tähistas Pavarotti enda Ameerika Kuulsuste Halli arvamist. 9. märtsil 2004 korraldas Metripolitan Opera Guild tema auks 1200 külalisega vastuvõtu.

Pavarotti pälvis ordeni "Teenete eest Itaalia Vabariigi ees" (Ordine al merito della Repubblica Italiana, OMRI) ja Itaalia Teeneteordeni Suur Rist, Prantsuse Auleegioni ordeni (Légion d’Honneur), ja Viini Riigiooperi ettepanekul Austria Kammersängeri aunimetuse. Ka on ta võitnud mitu Emmy ja Tony auhinda.

Pavarotti oli paljude USA ülikoolide audoktor. Ta kuulub Guinnessi rekordiraamatusse enim ühe etenduse jooksul (165 korda) eesriide ees kummardamise eest.. Postuumselt määrati talle 2013. aastal Rahvusliku Itaalia-Ameerika Sihtasutuse America Award.

Heategevuskontsertidega kogus Pavarotti pagulaste abistamiseks üle 1,5 miljoni dollari. Selle tegevuse eest sai ta 2001. aastal ÜRO Kõrgemalt Põgenikekomiteelt (UNHCR) Nanseni medali, samuti Suurbritannia Punase Risti autasu Award for Services to Humanity ja autasu Freedom of the City of London.

Elu viimased aastad

13. märtsil 2004 toimus New Yorgi Metropolitan Operas tema lavalt lahkumise Puccini "Tosca" etendus, kus ta laulis Cavaradossi partiid. Ehkki professionaalses mõttes see suuresti ebaõnnestus, austas publik teda seistes 12-minutilise aplausiga. Märtsis 2005 tehti talle radikuliidi leevendamiseks (väidetavalt isegi halvatuse vältimiseks) kaelapiirkonna selgroolülide operatsioon, mistõttu tühistati kolme tenori kontsert Mehhikos. Pavarotti oli kavandanud aastateks 2005–2006 üleilmse hüvastijätukontsertide ringreisi, kuid see jäi detsembris 2005 pärast Taiwanil esinemist pooleli. 10. veebruaril 2006 esitas ta Torino taliolümpiamängude lõputseremoonial Puccini aaria "Nessun dorma" ooperist "Turandot", mille rahvusvaheline publik võttis vastu kestvate ovatsioonidega. Seejärel loobus Pavarotti laulmisest.

2006. aasta juulis tehti talle kõhunäärmevähioperatsioon, kuid kasvajast ei saadud jagu ning Pavarotti suri kõhunäärmevähki 2007. aasta septembris.

Filmid

"Yes, Giorgio" (1982)
"Rigoletto" (1982)
"Christmas with Luciano Pavarotti" (1988)
"Pavarotti and Friends" (1992)
"Pavarotti: My world" (1995)
"Un ballo in maschera" (2002)

Säilinud on üle 20 ooperietenduse salvestise televisioonis näitamiseks.

Kirjandus

Luciano Pavarotti ja William Wright "Pavarotti maailm" (memuaarid). Inglise keelest tõlkinud Karin Suursalu. Kirjastus Sinisukk, Tallinn 1996, 344 lk.
Adrian Eugen Hollaender "Meie Pavarotti" (lühibiograafia). Saksa keelest tõlkinud Kaie Kukk. Olion, Tallinn 2009, 120 lk.

Välislingid

"Luciano Pavarottile mõeldes.... 12. X 1935 – 6. IX 2007. Mati Palmi mälestuskilde õpingute ajast Itaalias". Üles kirjutanud Tiina Õun (PDF) – Teater. Muusika. Kino 2007, nr 11, lk 85–87