Mine sisu juurde

Virantanaz

Allikas: Vikipeedia
Nina Zaitseva. "Virantanaz. Vepsa eepos". Eestikeelse tõlke esikaas, kujundanud Kairi Kullasepp, 2018

"Virantanaz" ('Vira majapidamine/külaots/küla') on vepsa kirjalik folklooripõhine eepos, mille autor on vepsa keeleteadlane, literaat ja ühiskonnategelane Nina Zaitseva. Eepos on kirjutatud vepsa keeles ning koosneb umbes 5000 värsist. Eepos on tõlgitud nelja keelde (soome, vene, eesti, prantsuse) ning sellest on olemas ka vepsakeelne lasteversioon.

Saamislugu ja ilmumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Nina Zaitseva sulest on varem ilmunud luulekogusid, samuti on ta ulatuslikult tegelenud vepsa keelde tõlkimisega (sh lühendatud "Kalevala", Uus Testament jm). Eepose kirjutamist alustas ta 2010. aastal. Demograafiliselt ja kultuuriliselt kriitilises olukorras viibiva väikerahva jaoks on rahvuseepose loomine suure tähtsusega. Nii jätkab "Virantanaz" omal moel rahvuse ehitamise traditsiooni, sarnaselt soomlaste "Kalevala" ja eestlaste "Kalevipojaga" 19. sajandil. Eepos ilmus trükis 2012. aastal (kirjastuses Juminkeko), millele eelnes autori töö erinevate vepsa folklooritekstidega. Et vepsa suulises folklooris puudub ulatuslikum eepiline laulutraditsioon, on eepose allikateks uskumused, mütoloogilised kujutelmad ja kombed, muistendid, (laste)laulud, itkud, loitsud ja folkloori lühivormid. Virantanaze nime kannab eepose autori Nina Zaitseva enda kodukoha Voilahte külastu üks küladest Vologda oblasti lääneosas, Venemaal.

Et vepsa folklooris puudub regi- või runovorm, on eepos loodud peamiselt 6- kuni 9-silbilises lõppriimilises värsivormis, jäljendades rahvalaulu, kohati ka loitsu või itku vormi.

Sisu kokkuvõte ja iseloom

[muuda | muuda lähteteksti]

Vepsa kohanimed põhinevad sageli küla(osa) rajanud peremehe eesnimel. Virantanaze rajaja ja eepose keskne meeskuju on Vir. Siiski tuleb ta enam esile alles eepose lõpuosas. Põhiliselt on eepos lüüriline ja naistegelaste põhine, keskendudes vepsa traditsioonilise kultuuri etnograafilisele kirjeldamisele, kogukondlikele ja/või perekondlikele väärtustele ning tegelaste eluloolisusele. Eeposes tuleb esile rahumeelsete kultuurikontaktide (saami, lõpus eriti vene) teema, ilma kangelaseepikale omase konfliktsuseta. Eepose looliine ilmestavad lüüriliste vahepaladena mõjuvad laulud ja kirjeldused, mis võtavad samas maha sündmustiku tempot ja kontsentratsiooni.

Eepose eessõnades väljendab autor soovi kajastada vepsa keeles rahva ajalugu, kuni on veel selle keele oskajaid, ning viib jutu traditsioonilisse maailma, kust eepose sisuaines pärit on. Karu kui totemistliku esivanema suu kaudu antakse edasi õpetused, kuidas inimesed metsases keskkonnas loodusega kooskõlas elama peavad, käsikäes vaimolendite, taimede ja loomadega. Kirjeldatakse elutegevust ja olustikku tüüpilises vepsa metsakülas – kalapüüki, alepõllundust ja muud.

Vir kosib omale naiseks saami päritolu Aira. Aira vanemad kadusid põtru karjatades jäljetult tundrasse ning orvuks jäänud laps sattus elama nõia majapidamisse, kus Vir temaga tutvus ja tema ilust sisse võetud sai. Aira jääb lapseootele. Külas elab teadjanaine Anni, Vira tädi, kes on pärast Vira ema varast surma viimase üles kasvatanud. Anni elusaatuse on määranud kunagine kohtumine metsavaimuga, kes teda endale soovis ning Anni keeldumise tõttu ta ära tegi. Seetõttu sai Annist metsatarkuste teadja, nõid ja ravitseja, kelle ülesandeks on kogukonna teenimine. Anni oskustele ja loitsudele vaatamata sureb Aira ja Vira esimene laps pärast sünnitust. Siiski sünnib peres peagi jälle lapsi – tütar Taloi ja kaks poega. Pereelu läheb hästi, suureks sirgunud pojad kosivad omale naised, ainult Taloi ei leia endale sobivat kaasat.

Külas elab poiss Vanoi oma isaga. Elujärg on kehv ja Vanoi peab minema külla karjuseks, mida ta ei soovi. Itkedes peab Vanoi alluma isa tahtele. Vanoi saab omale karjusesarve ning Anni käest karjatamiseks vajalikud maagilised teadmised. Alguses vastumeelne ja ajutiseks mõeldud külakarjuse amet jääb Vanoile kogu eluks.

Saabub teadja Anni surm, mille üle kurvastatakse. Eriti kurb on Taloi, kellel on Anniga olnud vahetum suhe ning kes Anni surma puhul pikalt itkeb.

Vir on kuulus jahimees, kes tunneb metsa ja peab kinni headest jahitavadest. Kuuldus temast on jõudnud Moskva linnas elava vene vürsti kõrvu. Vürst on tülpinud linnaelust ja prassimisest ning laseb end kaaskonnaga tuua talvisesse Virantanha jahiretkele. Vir tunneb temas ära kunagise ebameeldiva ülemuse ajast, mil ta soldatina aega teenis, ning on tõrges. Vürst kavatseb lahkuda, kuid pimestub Taloi ilust ja otsib ettekäänet jäämiseks. Järgneb karujaht Vira juhtimisel. Kriitilises olukorras päästab Vir vürsti ründava karu käest. Vürsti sümpaatia lihtsa vepsa eluviisi vastu kasvab veelgi. Tunded Taloiga on vastastikused, järgnevad kosjad ja traditsioonilised vepsa pulmad. Vürst lahkub Taloi ja kaaskonnaga. Järgneb lõppsõna.

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Eepos koosneb 17 osast, sh. allosad (eraldi laulud)

1. Autori eessõna
2. Eepose eessõna
3. Karu, hõimu esiisa õpetused
Karu laul
4. Elu keset metsa
Vaba sääse laul
5. Vana elumood
6. Vanas Virantanhas
7. Aira lugu
8. Vira ja Aira perekond
9. Anni lugu
Anni sõnad kasele
Ussisõnad
Sõnad lapse kaetuse vastu (ainult eepose pikemas tekstiversioonis)
10. Aira esimene sünnitus
Anni sünnitussõnad
11. Aira ja Vira lapsed
Aira hällilaul
Kiisu-Miisu lood
Taloi mõtted eelseisvast meheleminekust
Taloi laul pardist
12. Lugu Vanoi-karjusest
Vanoi itk
Vanoi sarvelugu
13. Anni-tädi surm
Taloi itk Anni-tädi surmapäeval
Taloi mälestusitk kalmistul
14. Vira jahikunst
15. Jahiretk vanas Virantanhas
16. Taloi kosimine
Taloi pulmaitk
17. Lõppsõna

"Virantanaz" on seni tõlgitud nelja keelde:

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Le Chant de l’ours. Épopée vepse par Nina Zaïtséva. Entre lacs et forêts de Carélie. Traduction française de Guillaume Gibert en collaboration avec Pierre Présumey. Illustrations Jüri Mildeberg. Paris: Borealia 2021. 144 lk.