Lovisa von Burghausen
Lovisa von Burghausen (20. detsember 1697 Narva – 30. jaanuar 1734 Njurunda, Medelpad, Västernorrlandi lään[1]) oli baltisaksa päritolu Rootsi memuaarikirjanik.
Ta sai tuntuks memuaaridega aastaid kestnud vangistustest Venemaal, kuhu sattus 6-aastase tüdrukuna Põhjasõja 1704. aasta Narva sündmuste ajal.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- "Biografica.", Autografsällskapets Tidsskrift band 2, 1889–1897
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Ta sündis Rootsi-aegses Narvas ooberstleitnandi ja aadliku[2] Gustaf von Burghauseni (surnud 1732 Vihtis) ja Dorothea Margareta von Brunderti tütrena. Tema vanaisa Herman von Burghausen oli Eestimaal sündinud Rootsi aadlik (enne aadeldamist 1652 perekonnanimi von Husen) ja Karjala rügemendi ooberst, kes hukkus Skåne sõja Lundi lahingus 1676, ning oli Karl IX teenistuses olnud kapteni ja Haapsalus läänivaldust omanud Hans von Huseni (ka Hausen) poeg.[2] [3]
Lovisa abiellus Venemaal Solikamskis 1720. aastal endast ligi 30 aastat vanema Västerbotteni rügemendi pastori, magister Lars Östen Sandmarkiga. Pärast abikaasa surma abiellus ta 1731. aastal magister Petrus Olai Sundbergiga.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Jan Eurenius Database: Louise von Burghausen
- ↑ 2,0 2,1 Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1754, lk.481
- ↑ Kaija Salminen: Pisaraa aatelisverta eli esiäitini Maria Sofia von Burghausen
- ↑ Wilhelmina Stålberg, P. G. Berg: Anteckningar om svenska qvinnor. 1864–66 lk.68–69