Mine sisu juurde

Tartu

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Tartu sügisel
August Matthias Hagen, "Tartu ülikooli kliinikum ja raamatukogu" (1832–1833)
August Pezold, "Vaade Toome varemetele" (1856)
Louis Höflinger, "Barklay plats" (1860)
Villem Ormisson, "Tartu maastik" (1930)
Kaarel Liimand, "Tartu motiiv" (1935)
Andrus Johani, "Tartu äärelinnas" (1935)
Nikolai Triik, "Tartu vaade" (1936)
Albert Toomapoeg, "Motiiv Tartu äärelinnast" (1940)
Ella Mätik, "Tartu äärelinna vaade" (värviline puugravüür, 1942)

Tartu (lõunaeesti keeles Tarto) on rahvaarvult Eesti teine linn, Lõuna-Eesti suurim keskus ja Tartu maakonna halduskeskus. Tartu on tuntud kui Eesti traditsiooniline intellektuaalse elu keskus ja Tartu vaimu kodupaik.

18. sajand

[muuda]
Oh, ma vaene Tarto liin!
Mes sündi nüüd siin minoga,
perätu ma ole siin,
kes võib mo pääle kaeda?
Mo patt mulle tegi seda,
et mul johtu nii suur häda,
seda peä nüüd tundma siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

...

Ma olli väega kuuluss liin
üle kige Liivamaa:
kik nee kalli asja siin
mino sisen olliva;
akadeemi säeti,
suure kohto mõisteti
enne mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

...

Tuli-tõrv mul lasti sisse,
tükimürrin ning pombi hääl,
hoone, rahva ütelise
põrut, lei kik maha tääl,
rahvass pages Toomi pääl',
es lövvä armo henel sääl,
näts', see olli hirmuss piin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

...

Ent nüüd om mööda armuaig,
seeperäst jää ma õtse vaik,
kivihunnik ma ole siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

19. sajand

[muuda]
  • Seisin kurvameelselt postijaama [---] väikese akna juures, [---] silmitsedes vastas asuvaid väikseid puumaju. Ühes sellises [---] peaksid ka sa ise elama; provintslikus maalinnakeses kaovad su parimad aastad, eemal kõigest maailma ilust.
    • Karl Morgensterni esmamuljed Tartusse saabudes 7. novembril 1802, cit. via: Mare Rand, "Tartu ülikooli üks väljakujundajaid ja arendajaid pidas lugu maailma ilust" Postimees, 28. august 2020

20. sajand

[muuda]
  • Waadake, armas herra Hindrey — Teie wabandate, et Teie "familjaarsus" ka meile külge on hakkand, -— sarnane linn kui see Tartu ja sarnane rahwas kui eestlased, aitawad iseäranis seda tunnet hääde tagajärgedega kaswatada, et Eesti maa, Eesti "haritlased" ja kogu see Eesti elu üks Jumalast ärawalitud olemine on.
    • "Wäikesed wisiidid meie "suurte" juurde", vastus Hindrey kriitikale almanahhis "Roheline Moment", 1914


  • Tahan kiita Tartut, seda armast kodulinna, pesalinna. Ka linnadel on oma hing, nagu inimestelgi. Mõned on sümpaatlikud, teised vastikud, kolmandad ükskõiksed. Ei ole kaua tarvis linnas viibida, et tunda, kas ta on sõber või vaenlane. Niipea kui sa tundmata vaksalis rongist maha astud ja läbi võõraste tänavate oma teed hakkad otsima, tuleb linna hing sulle vastu ja räägib sinuga. Tallinna hingega ei saa minu oma sugugi läbi. "Hoia minu eest," ütleb ta mulle, "ma olen täis konni ja krokodille," ja ma põgenen Tallinnast. Aga Tartu hing tuleb mulle vastu nagu mõni armas, paks tädi. "Sa vaene, äravintsutatud," ütleb ta mu reisiväsinud hingele, "tule, läheme Werneri juurde, joome tass kohvi." Sest Tartul pole mitte ainult hing. Tal on ka süda, ja see süda on Werner. 150-pennise kohvi abil uuendavad siin igapäev oma vereringjooksu kõik, Tartu väsinud ja väsimatud ka. See on korra üks tartlase elutingimustest. (lk 232)
  • Mitte kõik meis ei sure, mitte kõike ei neela aeg. See linn, mille hing on truu mäletamine, hoiab alal meie mineviku kujud otsekui vanatüdruk kuivi lilleõisi raamatu vahel. Ma käin ja vaatan majasid, kus ma elanud olen aastate jooksul – Tööstuse uulitsas, Veski uulitsas, Maarjamõisa uul. Mitte midagi pole muutunud, mitte hundiaugudki uulitsaprügituses. Ma käin nagu muinasjutu kuningapoeg kibuvitsaõiekese magavas lossis. Imelik õudus valdab meeli otse kivistavat truudust nähes, millega Tartu kõike alal hoiab. Näituse uulitsal on veel pori alles, millesse ma viieteistkümne aasta eest oma kalossi kaotasin. Ja Peterburi mäel seisab veel väike punane kivimaja, milles mu vanemad ammu, ammu pulmi pidasid. Ka õpetaja Eisenschmidt, kes neid laulatas, on veel alles... (lk 233)
    • Helmi Neggo, "Tartu kiituseks". Postimees, 3. ja 11. oktoober 1919; tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013


  • On ju meie riigis kaks suurt vaimu: Tartu vaim ja Tallinna vaim — need põrkuvad kuskil vahepeal soodes ja rabades piirkondi pidi kokku, aga kaugemal, prowintsides ja riigipiiridel, on hoopis väiksemad ja wähemtunnustatumad vaimud. Kui Tallinna uulitsatel liikudes säälne vaim teile eht londonlikult, või minugipärast eht new-yorklikult kõrvu sosistab: tempot, tempot, tempot! — siis Tartu vaim paneb oma käe leebelt su otsaesisele ja ütleb mesimagusalt ning tasakesi need sõnad sulle kõrvaauku: aega küll!


  • "Ongi Tartu!" teatas Une-Mati ja peatas jänesed.
"Kust sa tead?" kahtles Mati, kes polnud Tartus veel käinud.
"Vaata!" osutas Une-Mati kitsale kõrge kaarega sillale.
"See on Tartu jalakäijate sild ja see viib otse raekoja ette. Aga raekojast on ülikoolini kolme-keksu-kaugus!"
"Kahekordne sild!" imestas Mati.
Tõepoolest — sild paistis kahekorruseline olevat, üks tuledes särav kaar üleval, teine all.
"See teine on hoopis peegeldus!" seletas Une-Mati. "Sild peegeldub jões. Tänavu on nii soe talv, et Emajõgi ei olegi kinni külmunud." (lk 27)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


  • Stiina ütles, et seda kohvikut kutsutakse ta endise omaniku järgi Werneriks, kuigi ukse kohal ja menüülgi seisis kohvik Tartu. Siin olevat armastanud käia Tuglas – teinud kohvikulauas koguni toimetusetööd ja võtnud kaastöid vastu, ja üldse – polevat ühtki Tartu kirjanikku, kes siin poleks käinud. Vaatasin ringi – neist, kes siin praegu istusid, ei osanud küll arvata, et nad midagi kirjutaksid, kui ehk "Oo, valge kuu!" või midagi selletaolist. Aga mine tea! Ajasin kõrvad kikki ja püüdsin ümberkaudsete juttu kuulata. Räägiti siiski kleidimoodidest, ja meie lauanaabrid, kaks vanemat daami, kummalised õlgkübarad peas, kirusid kedagi Liidet, kes ükskord ikka trellide taha satub.
  • Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev 2021, lk 113


Põud. Varasügis. Kes ei tunneks
neid päevi Tartus lõikuskuul,
kui lootusetult nõiaunne
on vaibunud kõik majad, puud,
kui asfalt sulab, kivi õhkub,
linn täis on tolmu, tõrvalõhnu
ja suitsu. Lodi must kui nõgi
veab kalu, kurke piki jõge,
mis nagu vanal flaami maalil
näib ähmalooris hõbehall.
Paar purjekat kaob Kvistentali
või Rannakõrtsi. Kaldavall,
alleed ja orud – kõik on tühi.
Barclay poolt keegi turgu rühib,
paar last loeb Toomel "entel-tentel"
pätt Senffi trepil nurub sente.


Ma Tartut vaatan, seistes eemal kingul.
Mu kõrval rohus õõtsub tõrvalill.
On ülal lõokse helehäälne pill
küll viimse keeleni nüüd rõõmust pingul.

Mu linna kohal torkab pilvelaeva
pikk, habras telemasti filigraan.
Ja seal, kus kaugustele huikab jaam,
ka turske viljasilo püüdleb taeva.

  • Milvi Seping, "Laulud Tartule" II, kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 52


Roosane Raekoda heledalt taob
veerandiviilakaid tundidest lahti;
killuke mööduja eluloost kaob,
elada mida polnudki mahti.

Kuhugi jõudma ja midagi leidma
väikeses linnaski kihutab aeg...
– Pilkavalt meestepoe kepiga keigar
tühi-kõik-näoga ruttajaid kaeb.

  • Milvi Seping, "Raekoja plats", kogus "Külmamailane" (1981), lk 16


Siin pole mõtteid ülevaid ning suuri,
see armu leiab vaid, mis kasutoov,
siin tuhmub lootus, kidub liigne soov,
kius, väiklus ainult ajavad siin juuri

Mis tuttav hõng! On selline vaid Tartul.
See tuleb aedadest, kus õitseb kartul,
pappkatustest, puuriitadest ja nõest,

söetõrvast, praamidest ja Emajõest...
On pandud sesse lõhna, värvisumma
verhaerenlikku hääbumise lumma.

  • Kalju Kangur, "Johani. Agul" kogus "Portselantantsud" (1981), lk 25


Suvi norutab siin nagu vintis agulipoiss kraavis.
Kui professorihärrade parv Tähtverest sädinal
mõnudemaale lennanud on,
poetavad Kristjan Jaak, Baer, Kreutzwald
ja Jaani kiriku keskaegsed pühakud
oma kivisilmist pisara, sest tuul kihutab siis,
inimesi vaevalt märgates, mööda su tänavaid
vaid prügi, Tartu, korraks üksildasim kolkalinn
                             päikese all,
paik, kus suvi sarnaneb talvega kõrbes,
aga ainus linn, kus kuu ja päikese tasakaalu narrides
halluse nõiaringist äkki vabaneb teine kevad –
vahtrate kuldse soojusega, õitsvate neidude
                             lõhnava aiaga.
Norgunud Eesti ajab end püsti
sinu septembrikuus, Tartu.

  • Jüri Talvet, "Tartu visioon, teise kevadega" kogus "Hinge kulg ja kliima üllatused" (1990)


Oh Tardo linn sa lõbumaja,
kus oli illos elada.
Seal lõhnaõlid, lilled, roosid mul
tegid pea uimaseks.

  • "Tardo linn sa lõbumaja", anonüümne tudengilaul


Kui on jõudnud sügise,
Kolletanud lehed,
Salatung siis vägisi
Tartu kannab mehed.
Rinnast tõuseb vägev viis,
Tuulest õhku kantud,
Talle vastab põld ja hiis,
Ta on rõõmuks antud:
Gaudeamus igitur...

  • "Kui on jõudnud sügise", anonüümne tudengilaul saksa buršilaulu "Gestern saß ich still beim Wein" viisil (muusika: A. Schlieben, R. Baumbach)


Kaunim linn on Eestis Tartu
Emajõe kalda peal.
Kes kord käinud seal,
Ei sel meelest läe
Kaunid tunnid Toomemäel.

Kauneim linn on Eestis Tartu.
Ja kui saatus sind on viind
ära kaugele, koju viib su tee
ikka Tartu tagasi.


Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal.
Vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.


Ehk tarkust toitev Tartumaa
teab, mis on mehemeel?


No võtke näiteks Tartu – väike puust linn.
No võtke näiteks Tartu – nii öelda linn.
Emajõgi, Emajõgi säält läbi viib oma veed.
No võtke näiteks Tartu – nii öelda jee.

21. sajand

[muuda]
  • Tartus rabas teda hoopis see, mis ammustel õpingupäevadel oli tundunud iseenesestmõistetavana, jah, ülikoolilinnas olid "võrreldamatult suuremad võimalused" näha hingestatud nägusid. See hingestatus oli isegi hallipäistel õppejõududel, tudengitest rääkimata… (lk 181)
  • Tartu polnud tõesti mitte unelmate linn kosmeetika- või moefirma rajajatele. Ehk polnud ülikoolilinn üldse mitte kellegi unelmate linn, aga see oli linn, kus oli võimalik mõelda tulevikust, olgu ülikoolis, kus omandati euroopalikku haridust või ka laboris, kus loodeti jõuda kogu maailma rabava avastuseni. (lk 183–184)



  • Loomulikult me kõik käime koolis jalgsi, bussiliiklust Tartus ei olegi. Kas natuke on või üldse ei ole, ma ei tea. Ei ole huvi tundnud. Kõik, keda tean ja tunnen, käivad siin linnas jalgsi, see on loomulik. Mingi bussi moodi asi on mõnikord mõnel tänaval vastu veerenud, aga ma pole isegi huvi tundnud, mis asju selline ajab, sest inimesi ei paista seal sees olevat.
    • Nasta Pino, "Minu aeg ja selle lugu", 2015, lk 13–14


  • Flaneerimine on teatavasti igasuguse vaimuelu, teaduste ja kunstide õitsemise esmaseid tingimusi. Selgelt on seda väljendanud prantsuse kirjanik Stendhal, kes küll nimetab ka täpse minimaalse summa, mis on viljakaks flaneerimiseks vajalik. Sellist summat Tartus naljalt ei kohta, ometi on flanööre huvitaval kombel palju. Rõõmus dekadents valitseb seal juba aastast 1632, kui rajati ülikool. On seepärast mõistetav, miks Aleksandr Sergejevitš Puškin igatses kogu oma elu – mis jäi kahjuks! lühikeseks – Tartusse. Seal on olemas kõige olulisem.






  • Mina ei tea, need tartlased on ikka täiesti imelikud, kui nad arvavad, et peabki neid ajutisi varemete peale rajatud parke säilitama ja võitlevad Süku vastu. Mul ei ole sõnu. Absoluutselt selge, et Emajõe kaldapealsed ootavadki kiiret täisehitamist, see on hädavajalik, Tartus on absoluutselt üle mõistuse palju rohelisust, mida on kallis hooldada, seetõttu on see ka alahooldatud. Linn ei toimi niiviisi, Tartul on potentsiaal olla palju suurem linn kui ta selle taastamata kesklinna tõttu on, ta näeb ju pool küla välja, ometi on aegade jooksul olnud tegemist korraliku linnaga.


  • Peale 1775. aasta suurt tulekahju, mil peaaegu kogu linn hävis, hakati linna valitsemises ja taas ülesehitamiseks tehtud ehituslaenu haldamises jagama Tartut kolmeks linnaosaks. Esimene oli vanalinn koos tekkiva Supilinnaga, teine oli Riiamäe asum koos praeguse kesklinna ja tekkiva Karlovaga ning kolmas Ülejõe uus asum.
1927. aastal peeti administratiiv-juriidiliselt veel nendest kolmest linnajaost kinni, ent areng on kiire ja nimetati juba asumeid, nagu Karlova, Vaksali, äsjatekkinud Tammelinn. Veerikul siis veel nime pole, ehkki too on olemas, ning paar aastat hiljem valmis kogu Tähtvere kava.


nojah
sõitsin isa soovitusel Tartusse a
see linn on nii väike
dünaamikat napib saate aru
mmmis ma teen
aa lähen vist pärastlõunal solli
nii väikses linnas on küll vaid üks kabiin
/---/
no näete mul kujutlusvõime lippab nagu Laine Jänes
see on postmodernne yet lokaalne viis öelda et imaginatsioon
on väle
a siin Tartus on teil küll max ilmetu olemine
tegelt ma ei saa vist isegi solli minna
kontrollisin mingi infotabloo välja ja avastasin et sinna
ühtegi kuramuse trammiliini ei transa


Me vahel laiub paarsada kilomeetrit
musta lõhnavat asfaltteed
sa oled kivist ja mina olen puust
kuid suuri sõnu kuuleb mõlemate suust

Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu
...
Su linnas pidutseb glamuur, on kõrge lend
ning tähtsaim sõna seal kindlasti on trend
boheemid minu linnas tegutsevad endiselt
siin kõrgelt hinnas kottis kampsun on ja tennised

Vanasõnad

[muuda]
  • Ei ole veel Tartus käinud.
  • Sitikal siledad tiivad, tartlasel targad sõnad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tartu&oldid=128693"