Lõpuvaheldus
Lõpuvaheldus on lõpphäälikute poolest erinevate tüvevariantide vaheldumine sõna vormistikus. Lõpuvahelduseta sõnade vormistikus on kasutusel üheainsa lõpphäälikuga tüvekuju või tüvekujud, lõpuvahelduslike sõnade paradigmas leidub erinevate lõpphäälikutega tüvevariante.[1]
Lõpuvahelduse puhul saab eristada kolme põhilist liiki: lisandumine, kadu ja asendumine. [2] Leidub ka juhtumeid, mis ei kuulu lõpuvahelduse alla.
Käändsõna tüvekujude lõpphäälikute erinevused
[muuda | muuda lähteteksti]1. Nimetavas käändes on vähem häälikuid kui omastavas (lisandumine)
[muuda | muuda lähteteksti]Lisandumise korral lisandub sõna lähtetüvele üks või kaks foneemi, nt tuhm → tuhmi, eelis → eelise, tige → tigeda.[2] Enamiku käändsõnade omastava tüvekuju lõppu lisandub vokaal.[1]
2. Nimetavas käändes on rohkem häälikuid kui omastavas (kadu)
[muuda | muuda lähteteksti]Kadu korral võetakse lähtetüve lõpust üks foneem ära, et moodustada muutetüvi, nt mühakas → mühaka.[2]
3. Nimetavas ja omastavas käändes on erinevad lõpphäälikud (asendumine)
[muuda | muuda lähteteksti]Asendumise korral muutetüve moodustamiseks tuleb sõna viimane või viimased foneemid asendada ühe kuni kolme teise foneemiga, nt meri→ mere, vari → varju, õpilane → õpilase, seitsmes → seitsmenda, või vahetavad kaks viimast foneemi kohad, nt haigur → haigru.[2]
Pöördsõna tüvekujude lõpphäälikute erinevused[1]
[muuda | muuda lähteteksti]Pöördsõna lõpuvaheldused on sarnased käändsõna omadega. Siingi jagunevad tüvekujude erinevused: 1) olevikuvormis esineva tüvekuju lõpus olevat häälikut ei ole ma-tegevusnimes esineva tüvekuju lõpus (lisandumine); 2) ma-tegevusnime tüvekuju lõpus olevat häälikut ei ole da-tegevusnime tüvekuju lõpus (kadu); 3) tüvekujude lõpus olevad häälikujärjendid erinevad (asendumine).
1. Olevikuvormis esineva tüvekuju lõpus on häälik, mida ma-tegevusnimes esineva tüvekuju lõpus ei ole (lisandumine)
[muuda | muuda lähteteksti]Ma-tegevusnimes vaheldub konsonantlõpuline tüvekuju olevikuvormis esineva a- või e-lõpulise tüvekujuga. Olevikuvormis esineva tüve lõpus on a umbes üheksakümnes sõnas (nt laul/ma : laula/n). Olevikuvormis esineva tüve lõpus on e üheteistkümnes sõnas (nt jooks/ma : jookse/n).
2. Ma-tegevusnime tüvekuju lõpus on rohkem häälikuid, kui da-tegevusnime tüvekuju lõpus (kadu)
[muuda | muuda lähteteksti]Ma-tegevusnimes vaheldub vokaallõpuline tüvekuju da-tegevusnimes esineva konsonantlõpulise tüvekujuga (nt kogele/ma : kogel/da, kõnele/ma : kõnel/da).
3. Da- ja ma-tegevusnime tüvekujude lõpphäälikud paiknevad erinevas järjestuses (asendumine)
[muuda | muuda lähteteksti]Asendumise puhul vaheldub pöördsõna paradigmas ma-tegevusnimes esinev le-lõpuline tüvekuju da-tegevusnimes esineva el-lõpulise tüvekujuga (nt võimle/ma : võimel/da, suple/ma : supel/da).
Lõpuvahelduse alla ei kuulu[2]
[muuda | muuda lähteteksti]- Muutused, mis toimuvad tüve lõpuhäälikutega ainult kindlate formatiivide liitumisel. Nimelt:
- tüve lõpu i muutumine e-ks, kui formatiiv algab i-ga, nt valemi i → valeme/id, väeti im > väete/im;
- pika tüvevokaali lühenemine i-ga algava formatiivi ees, nt saa(/ma) in → sa/in;
- muud teisendused /1 V/-tüvedes vokaalga algava formatiivi ees, nt söö/ma, aga söö akse > süü/akse, joo/ma, aga joo es > juu/es;
- tüve lõpu a muutumine e-ks umbisikulise tegumoe tunnuse ees, nt taht/ma : taha/n, aga taha takse → tahe/takse;
- tüve lõpu m-i muutumine n-iks d- või t-ga algava formatiivi ees, nt lumi : lume, aga lum d → lun/d.
- Laadimuutusega kaasnevad vokaaliteisendused, nt lugu : loo.
- Supletiivsete tüvekujude esinemine sõna eri vormides, nt mine/ma : läk/sin, õlu : õlle, tege/ma : teh/akse.