Mine sisu juurde

Kukk

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib isasest kanast; perekonnanime kohta vaata artikleid Kukk (perekonnanimi) ja Kikas (perekonnanimi); muude tähenduste kohta vaata artiklit Kukk (täpsustus).

Kukk ehk kikas on täiskasvanud isane kodukana. Kukeks võidakse nimetada ka teiste kanaliste täiskasvanud isaslindu.

Kuni 30-päevane isane tibu on kukktibu.

Vabapaaritus

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaatamata maailmas laialdaselt ehitatud töönduslikele linnukasvatusfarmidele, leidub ka kohti, kus kukkesid peetakse koos sugukanadega karjana, ka vabapaarituse eesmärgil.

Kuse-suguelundkond

[muuda | muuda lähteteksti]

Neil on paarilised neerud ja kusejuha, kuid puuduvad kusiti ja kusepõis.

Kuke suguelund koosneb munanditest, munandimanustest ning paaritust sugutuselundist.[1]Valminud seemnerakud liiguvad seemnejuhades kloaagini. Kukkedel on esileulatumatu suguti (phallus nonprotrudens), st. neil peaaegu puudub kopulatsiooniks väljasopistuv suguti, mis ulatuks paaritumisel emaslinnu kloaaki.[1] Teadlaste meelest on kukkedel suguti puudumine seotud ühe teatud geeniga - Bmp4.[2]

Kukkedel täitub suguti erektsiooni korral lümfiga.

Kukkede spermat kasutatakse ka tõuaretuses, selleks kogutakse kukkedelt sperma, neile spetsiaalset massaaži tehes. Kukelt saadakse korraga 0,4-1,6 ml ejakulaati. Saadud spermat kasutatakse emaslindude kunstlikuks seemenduseks.

Kukk folklooris

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti folklooris

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rahvausundis on kuke kujul ilmumist märgitud kuradi ja katku puhul[3]. Punane kukk on pärimuses olnud tuledeemoni kehastus ja ka tänapäeval räägitakse "punasest kukest" siis, kui mõni hoone põleb[3].

  1. 1,0 1,1 Enn Ernits, Esta Nahkur, Koduloomade anatoomia, Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 423, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  2. Carrie Arnold,Single Gene Explains How the Rooster Lost His Penis , June 6, 2013, Veebiversioon (vaadatud 03.11.2013) (inglise keeles)
  3. 3,0 3,1 Petzholdt, L. & R. Hiiemäe, 2010. Väike deemonite ja vaimuolendite leksikon. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond, Eesti Folkloori Instituut. Lk 119

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]