Göttingeni vürstkond

Göttingeni vürstkond oli Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonna alljaotus Saksa-Rooma riigis pealinnaga Göttingenis. See eraldati 1286. aastal Braunschweigi vürstkonnast Welfide dünastia liikmete vahelise pärandvara jagamise käigus. 1495. aastal liideti see Calenbergi vürstkonnaga ja nii jäi see kuni hertsogkonna lõpuni.

Pärast esimese Braunschweigi hertsogi Otto Lapse surma 1257. aastal pärisid tema pojad Albrecht I ja Johann oma isa valdused. Hertsog Albrecht I valitses algul oma alaealise venna nimel. 1267. aastal otsustasid vennad territooriumi omavahel jagada, otsus jõustus 1269. aastal. Lõunapoolsed territooriumid Wolfenbütteli ja Göttingeni linna ümbruses läksid Albrecht I kätte ning 1279. aastal pärisid need alad tema pojad Heinrich Imetlusväärne, Albrecht II Paks ja Wilhelm. 1286. aastal jagasid vennad oma pärandi, Albrecht II valis oma residentsiks Göttingeni ja kolis Welfide residentsi, mille kindluseks ümber ehitas. Pärast oma venna Wilhelmi surma 1292. aastal oli tal võimalus omandada ka Wolfenbütteli ümbrus oma vanemalt vennalt Heinrichilt, kellele jäi vaid Grubenhageni vürstkond.

Pärast Albrecht Paksu surma 1318. aastal läks Göttingen tema vanemale pojale Otto Kergele, kes valitses nii Göttingeni vürstkonda kui ka Braunschweig-Wolfenbütteli territooriumi. Need hertsogid ühendasid Göttingeni ja ümberkaudsed linnad lahinguteks Göttingeni ümbruse rüütlite vastu, mille käigus õnnestus Göttingeni kodanikel hävitada ajavahemikul 1323–1329 Grone linnus, samuti Rosdorfi linnus. Pärast lastetu Otto surma 1344. aastal jagasid tema nooremad vennad Magnus Vaga ja Ernst maa omavahel. Ernst I sai Göttingeni, kõige vaesema Welfide vürstiriigi, mis jäi sajanditeks Braunschweig-Wolfenbüttelist eraldi. Sel ajal koosnes territoorium endistest Northeimi krahvide valdustest, Göttingeni, Uslari, Dransfeldi, Mündeni, Gieselwerderi linnast Hesseni piiril ja poolest Moringenist. Hertsog Ernst I valitsemisest pole palju teada, kuid üldiselt arvatakse, et ta jätkas võitlust rüütlite vastu.

Pärast Ernst I surma 1367. aastal pääses troonile tema poeg Otto I (suri 1394), kes algul elas linna linnuses ja püüdis teha sellest püsivat Welfide residentsi. Katkestades oma eelkäijate poliitika, liitus ta sageli naabruskonna rüütlitega lahingutes linnade vastu, kelle kasvav võim teda häiris. Otto ajal saavutas Göttingen üpris suure iseseisvuse. Pärast seda, kui kontroll provintsikohtu üle läks 1375. aastal Leinebergilt Göttingenile, püüdis Otto 1387. aastal lõpuks kehtestada oma mõju Göttingeni üle, kuid vähese eduga. Aprillis 1387 ründasid Göttingeni kodanikud ja hävitasid linnuse linna müüride vahel. Vastulöögina hävitas Otto külasid ja talusid linna ümbruskonnas. Siiski saavutasid Göttingeni kodanikud oma juhi Uslari Moritzi käe all lahingus Rosdorfi ja Grone küla vahel võidu hertsogi armee üle, sundides Ottot tunnustama linna ja selle ümbruskonna iseseisvust. 1387. aasta tähistab seega olulist pöördepunkti linna ajaloos. Göttingeni suhteline autonoomia tugevnes veelgi Otto järglase Otto II ajal, suurelt jaolt ka sellepärast, et Braunschweig-Göttingeni Welfide liin Otto II-ga hääbus ja pärast tema troonist loobumist 1435. aastal tekkisid küsimused troonijärgluses, destabiliseerides kohalikku aadelkonda.

Welfide mõju vähenemine linna üle jätkus kuni 15. sajandi lõpuni, kuigi linn jäi ametlikult Welfide valdusse. Sellest hoolimata on linna mõnes selleaegses dokumendis loetud vabalinnaks.

Welfide dünastia Göttingeni haru hääbus, kui hertsog Otto II 1463. aastal meessoost pärijateta suri. Tema territooriumid päris tema nõbu, tolleaegne Calenbergi vürst hertsog Wilhelm Võidukas. Pärast seda, kui Wilhelm päris aastal 1473 ka Wolfenbütteli vürstkonna, andis ta Göttingeni oma vanimale pojale Wilhelm IV-le. Kui Wilhelm IV päris aastal 1482 Wolfenbütteli vürstina oma isa valdused, valitseti mõlemaid territooriume veel kord personaalunioonis. Seda aga ainult lühikest aega, kuna 1491. aastal loovutas ta Wolfenbütteli oma vanimale pojale Heinrich IV-le ja lõpuks liitis Göttingeni Calenbergi vürstkonnaga, mille andis aastal 1495 oma teisele pojale hertsog Erich I Vanemale. Göttingeni linn keeldus 1504. aastal Erich I-le andamit maksmast ja selle tulemusena laskis Erich I keiser Maximilian I-l kuulutada linna lindpriiks. Järgnenud pinged nõrgestasid Göttingeni majanduslikult, mis sundis linna lõpuks 1512. aastal andamit Erich I-le ära maksma. Seejärel suhted Erichi ja linna vahel paranesid, kuna Erich oli Göttingenist rahaliselt sõltuv.

Koos Calenbergiga läks Göttingen aastal 1584 Welfi Braunschweig-Wolfenbütteli hertsogite valdusse. Aastal 1635 läks see hertsog Georgile Lüneburg-Celle dünastiast, mis edaspidi Göttingeni valitses. 1692. aastal on seda mainitud kui Hannoveri kuurvürstkonna osa.